Anto Raukas: “Kas on vaene meie maa?”

Artiklis “Milleks vajatakse Eestimaad?” sai lubatud analoogilist seisukohavõttu ka Anto Raukaselt. Siin see on, väljavõte tema artiklist “Kas on rikas meie maa?” kogumikust: “Ei? Jaa? – euroväitluse alused”, Tallinn 2001

Kas on vaene meie maa?

Kuid Eestil on ka suured looduslikud ressursid. Elanikkonna hulka silmas pidades on meil tohutult põllu- ja metsamaad ja rohkesti puhast vett. Olgu märgitud, et just viimane on maailmas kujunenud suurimaks defitsiidiks. Oma rikkusega käitub eestlane aga äärmiselt hooletult. 130 000 hektarit viljakat maad on jäänud teede, ehitiste ja muude rajatiste alla, võilieivahinna eest parseldatakse maad välismaalastele, suured põllumassiivid on jäänud sööti ja umbrohustunud ning võsastunud, kunagistel kuivendusaladel on hakanud arenema sekundaarne soostumine.

Eestis on üle 2 miljoni hektari metsamaad ja mets katab ligikaudu 48% maismaast. Puistute üldtagavara on üle 280 miljoni tihumeetri. Peale puiduvarumise on mets puhkuse, jahipidamise ning seente ja marjade korjamise kohaks. Meie metsad on ulukiterikkad ning võimaldavad suuri puhkuse- ja sportimisvõimalusi arvukatele Lääne-Euroopa kultuurikeskonnas normaalse eluvõime kaotanud indiviididele. Järelemõtlematult läbiviidud maa- ja omandireformi tõttu on ligi 600 000 hektari suurusel alal metsamaa nõutekohane majanadamine pidurdunud ning järelvalve metsade raiumise üle erametsades on väljunud kontrolli alt. See on rahva rikkuse hävitamine, mis Euroopa Liitu sisenedes võib pigem suureneda kui väheneda, sest eraomandus on liikmesmaades püha ning igaüks teeb oma varaga, mis tahab. Ärgem unustagem, et 1867. a. oli Eestimaa metsasus kõigest 19,8% ja seega on olemas rajamärgid, kuhu kohalike uusrikaste abil võib Euroopa Liidus edaspidi jõuda. Loomulikult võib samade näitajateni liberaalse turumajanduse seniseid suundumusi arvestades jõuda ka ilma Euroopa Liitu astumiseta.

Eesti on rikas maavaradest, kuid nendegi säästlik kasutamine pole väärtustatud ning puudub maavarade kasutuselevõtu perspektiivkava. Eesti tööstuse- ja põllumajanduse vajaduste rahuldamiseks, Kirde-Eesti rahvusliku struktuuri parandamiseks, süveneva tööpuuduse leevendamiseks ja ekspordinomenklatuuri avardamiseks tuleb laiendada kaevandatavate maavarade nomenklatuuri ja kasutusalasid. Pae, põlevkivi, fosforiidi jt. maavarade kaevandamisel on vajalik kõigi kaasnevate maavarade kompleksne ja otstarbekas kasutamine ning kihtide valikuline kaevandamine, samuti senisest suurem kohalike omavalitsuste ning lihtrahva huvide arvestamine. Peab olema enesestmõistetav, et maavarade kaevandamine tohib toimuda vaid kohaliku elanikkonna heakskiidul ja kõiki keskkonnanõudeid arvestades.

Eesti maavarade rivi on pikk. Enamikule lugejatele on ehk uudiseks, et lisaks meie energeetikas ja keemiatööstuses ulatuslikku kasutamist leidnud kukersiitpõlevkivile on meil ka teine põlevkivi – diktüoneemaargilliit, ehk nagu seda rahvakeeles kutsutakse, ‘diktüoneemakilt’, mille uraanisisaldus Toolse fosforiidimaardlas ulatub kohati 850 grammini tonnis (keskmiselt 182 g/t). Rohkesti on kildas ka tooriumi (Toolses kuni 500 g/t) ja teisi haruldasi ja hajutatud elemente. Kuivõrd ‘kilda’ üldvaru on ligikaudu 60 miljardit tonni, on ka nende elementide koguvaru aukartusäratav, üksnes Toolse fosforiidimaardla piires on uraani üle 27 000 tonni

Ka kukersiitpõlevkivi varud on suured. Geoloogiliselt uuritud varu nn Eesti põlevkivimaardlas on 3,9 miljardit tonni, sellest kaevandatav varu 2,2 miljardit. Peaaegu täiesti uurimata on Tapa linnast lõunas 2400 ruutkilomeetril paiknev Tapa maardla põlevkivivaru. Ja kui sellele lisada Euroopa suurima, kuni 6 miljardi tonnini ulatuv fosforiidivaru, suured turbaleiukohad (23,4% Eesti territooriumist on soode all), ravimuda ja mineraalvee leiukohad, kohalikud ehitusmaterjalid ning seni veel väheuuritud kristalse aluskorra võimalikud metallimaagid, on ilmselge, et oluline rikkus maavarade näol on meil olemas. Fosforiidisõja ajal kaitsti seda rikkust idanaabri eest. Kas jätkub meil ka samasugust mehisust kaitsta oma rikkusi libekeelsete läänepartnerite eest? Vaevalt küll, sest rikkuste odava mahamüümise eest hooitseb ka omakapital.

Anto Raukas, 2001

875 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>