Kas kuninga kääbus või oodiscribent?

Aegade algusest saadik on kuningaid ümbritsenud kolm liiki inimesi: narrid või kääbused, oodide kirjutajad ja oraaklid.

Esimesel oli lubatud öelda kuningale valusat tõtt – siiski teatud piirides – seda huumori ja meelelahutuse kastmes. Valetamine ei olnud lubatud. Kõik selleks, et kuningat ümbritseks sallivuse, demokraatlikkuse ja inimlikkuse oreool.

Teisele kategooriale oli lubatud ja kohustuslik kuningat suuremaks ja kaunimaks valetada kui ta parasjagu oli. Vale pidi aga olema osavalt rüütatud, ümber mitme nurga esitatud. Loomulikult polnud neilegi lubatud märgata kuninga alastiolemist.

Oraaklitele oli lubatud tõekuulutamine, valetamise või eksimise eest läks pea. Lubatud oli välja öelda kogu tõde, ka siis kui see oli kuningale katastroof. Ülirõhuval enamusel juhtudest kuningas oma oraakleid ei hukanud, alateadlik hirm Tõe ees on neid alati kammitsenud.

Eesti Vabariik sai 90 aastaseks. Riigi sünnipäeva puhul kirjutatakse ikka riigi kunigale oode ja pühendatakse sümfooniaid kiituseks kõigemale. EV sünnipäeva eelõhtul kirjutas sellest vaatevinklist vaadatuna vägagi huvipakkuva artikli ajaloolane Jaak Valge (Delfi, 22.02.2008), mis meie Kuninga (mäekunnikeste kliki) suunas läkitatud on. Kes on Jaak Valge oma loo valguses, kas kuninga narr, oodidekirjutaja või oraakel? Võtkem artikkel süsteemselt ette, lahterdagem tema väited ühte kolmest kastist.

1. “Tänase Eesti Vabariigi juhtkond on oma mandaadi saanud küll valimiste tulemusena, kuid ei kaitse eesti rahva huve paremini kui Päts või Laidoner. Pigem vastupidi. Andres Lamgemets on õigustatult väitnud, et Eestit juhivad kommarid. Tõsi, ent mööngem, et Eesti poliitikute ja kõrgametnike iseloomustamiseks sobib siiski paremini termin „konjunkturist“.“

Seega J.V.: oo, Kuningal on tõesti väga kaunid rõivad! Aga tegelikkuses siiski ei ole, sest mandaat pole saadud mitte valimiste tulemusena vaid poliitiliste repressioonide ja valimisvõltsingute tulemusena. Võltsingute teema Eestis on nii mahukas ja värvirikas, et vajaks arutul hulgal teadusuuringuid, siinkohal aga olgu vaid paar suunavat torget.

Riigikoguväline poliitiline opositsioon on ilma jäetud võimalusest kasutada riiklikku meediat isegi valimiskampaania ajal. Riigikoguerakondi rahastatakse riiklikult, teisi erakondi mitte. Riigikoguerakond, mis kogub valimistel 5% toetust saab eelarvest igal aastal 5 miljonit krooni, riigikoguväline erkond, mis kogub toetust 4,999% saab aastas vaid 0,25 miljonit. Valimiskastid on läbipaistmatud, kastid eelvalimiste tulemustega avatakse enne valimiste algust, jne. Erilist erkpunast valimiskultuuri ilmutab aga see, et Eestis on rakendatud e-valimised. Sellega on valimiste toimumine aprioorselt välistatud, sest kogu valimiste füüsiline toimumine peab olema vaatlejate poolt jälgitav ja video- audiosalvestatav. Veelkord: valimised loetakse toimunuks demokraatlikult ainult siis kui kogu ‘hääle’ liikumise füüsiline protsess on jälgitav, vastasel juhul on valimistulemused kehtetud. Lisaks loomulikult peab olema poliitilisel opositsioonil võimalik tegutseda repressioonide- ja takistustevabades tingimustes.

Seega J.V. väide kolksatab lahtrisse: oodikirjutamine, valetamine Kuninga kasuks – võimu usurpeerimise eitamine.

2. “Sisult pole ju riik enam mujalgi läänemaailmas seesama institutsioon, mis eelmise sajandi esimesel poolel või veel mõnikümmend aastat tagasi. Riik pole oma instrumentidega võimeline lahendama laieneva kuritegevuse ega keskkonnna probleeme, sest need on globaalsed. Mjanduses on riik aga hargmaiste ettevõtete, globaalsete organisatsioonide (IMF, WTO, Maailmapank) kõrval hoopiski statist, otsustades vaid detaile.“

Jällegi eranditult kõik väited on valed. Kõik need Euroopa riigid, mis ei liitunud Euroopa Liiduga kontrollivad oma territooriumil toimuvat, isegi immigratsiooni. Kõik need riigid on maailmas elatustaseme absoluutses tipus. Isegi väljaspool Euroopat olevad riigid, mis ei allu IMF ettekirjutustele on oma riigi ja majanduse peremehed: Malaisia, Lõuna-Korea, Singapur, Taivan, Hiina, jt.

J.V. väited jällegi kasti: oodikirjutamine, ühemõtteline vale Kuninga kiituseks, kuninga võimetuse/reetlikkuse õigustamine otsese vale kaudu.

3. “Meedia ei esita teavet ja analüüse lähtudes sellest, kas see puudutab ühiskonna arengu sõlmpunkte, vaid sellest, kas ta „müüb“, st kas ta pälvib võimalikult paljude inimeste hetkehuvi. … Poliitikuid ja arvamusliidreid „tegevate“ Eesti meediajuhtide tugevamaks küljeks on ärisoon, mitte eetika, intelligents ega vastutusvõime. On loomulik, et nad „teevad“ just omasuguseid.“

Eestis puudub meedia, kõik nn meediaväljaanded on eraomandis ja on seega nende omanike häälekandjad. Näiteks on Delfi H. H. Luige eraomand ja kõik vilja kiislerid kirjutavad seda, mida tema tahab või lubab. Ta lubab avaldada teatud põhjustel Jaak Valget (kes on klikirahvuslane) ja käsib blokeerida muuhulgas kõik selle, mis on soodne EIP-le või seonduv soodsalt Vello Leito nimega. Peale selle ei tee meedia iialgi „omasuguseid“ vaid teeb omasugustele käsualuseid. Unustasin riikliku raadio ja televisiooni? Ei unustanud, sest niiugust asja pole Eestis olemaski, on olemas klikiparteide esindajatest Ringhäälingunõukogu taskuraadio ja –televisioon.

Nii, et Jaak Valge väited loovad Kuningriigi meedia verbaalset hologrammi. Tegemist on tüüpilise kirgliku kriitikaga lambanaha kohta, et vältida kellegi huvi selle vastu, kes seal lambanaha sees võiks olla. Oodikirjutaja kutseklassika!

4. “Niisiis hoolimata sellest, et „arvamusliidrid“ püüavad meile pidevalt selgeks teha, et me peaksime oma ajaloo unustama ja kes iganes teised olema, pole meil eesti rahvana end maha kirjutada mingit põhjust. Ka maailmale on meil midagi pakkuda just eestlastena. Mitte meie rahvas, vaid meie riik on alla käinud, jõuetu ja võõrandunud.“

Oh-oo, kas oodikirjutajalt fopaa! – lausa kuningriik ise jõuetu ja allakäinud! Selle žanri kirjutajad ei tohi mingil juhul eksida! Tavaliselt nad vigu ei teegi, ka siinkohal pole mõistagi mingit viga. Nimelt on meie Kuningas iseäralik selles mõttes, et ta ei tahagi enam olla kuningas, ta tahab olla hoopis vürst, palju-palju suurema kuninga vürst ja oodikirjutajale on ülesandeks lubatud alamatele selgeks teha, et just see ongi neile parim, et Kuningas on suur just seeläbi, et lubab oma rahval olemas olla ja seda koguni suure-suure kuninga kuningriigis. Tõsi oma riigita rahvana, vürstiriigi ühe etnilise grupina mustmiljoni teiste gruppide hulgas, kes kõik aga väga vinged oma huvide eest seisjad on.

Jaak Valge ood jätkub sedamoodi: „Ent oleks ebaõige võtta oma rahvasse suhtumisel eeskuju riigi juhtkonnast või arvata, et midagi rahva heaks teha on võimalik ainult läbi riigi, riiki selleks sundides. See oleks ringtee, eesti rahva heaks saab praegu hoopis enam teha ära riigist mööda minnes, st otse. „

Ja retseptiks pakub J.V. teha vastupidiselt sellele, mida riik meilt eeldab. Nagu näiteks nii: „Kui riik süvendab jabura integratsioonipoliitikaga lõhesid põlis- ja välispäritoluga elanike vahel, siis tasuks proovida teha mõnest immigrandist hea eestlane või Eesti patrioot. Seda kiiremini lähevad siis need teised minema, kes end meie hulka kuuluvaks ei pea, ja nii on parem nii meile kui neile.“ Jaak Valge väljaütlemata jäetud mõtteid siinkohal juurde lisades: oo, Kuningas, Sul on jälle õigus, uppuja päästmine on loomulikult uppuja isiklik asi, me ei tee Sulle tüli selle tühja asjaga!

Aga lõpetab J.V. oraakellikult: „Ja küll ükskord tuleb taas Eesti riik.“ No kas sedapuhku oodikirjutajalt lõpuks siiski kasvõi stiilivääratus kui hakkas asju nende õigete nimedega nimetama? Ei mitte, sest oodiscribent võib ju ka tõde välja öelda, eriti siis kui Kunigas seda ise teha ei julge, aga öelda tuleks. Meie Kuningas nimelt ei julge välja öelda, et Eesti riiki ei ole enam, et ta mängis selle maha, et ta on kaotanud riigi salakavalale Väga Suurele Kuningale, kes ei tulnudki mitte tule ja mõõgaga, vaid tuli ja võttis riigi pettuste, meelituste, ülesostmiste, lubaduste ja psühhoterroriga. Aga näe, ’igavesti Teie’ Jaak Valge julges öelda. Tema inimlikult sooje ja südamlikke mõtteid lugedes: kes end ise aitab, seda aitab ka Jumal ja alandlike päralt on Taevariik. Eesti riik? Vaevalt.

Soovitan kõikidel analüüsida tõsisel meelel jaak valgeid, harjutage kollase kommunismi klassika äratundmist, klikirahvuslaste äratundmist!

Vello Leito
EIP esimees

728 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>