Tsensuurist Delfis ja SI portaalis

Kui 31. detsembril 2007 Delfi uus peatoimetaja Tõnu Pedaru oma esmaüllitisega „Võrgu õhk teeb vabaks“ üles astus, siis ootuspäraselt üheks keskseks teemaks oli tsensuur Delfis. Artiklist: „Kurtis üks tuntud ininmene hiljuti, et ei pääse enam oma koduarvutist ühes tuntud portaalis kommenteerima. Põhjusel, et sealt olevat väjastatud sündsusetut teksti. Mis pani ontlikku tuttavat arusaamatult õlgu kehitama. Tema pakkus, et tegemist on lihtsalt ühe erakondlikult kallutatud portaaliga. Ei tea selle kohta midagi arvata , küll aga on kindel, et meil ei tsenseerita ega blokeerita kedagi, kes oma infot tahab jagada.“

Samuti ootuspäraselt viskusid Delfis kommenteerijad vastväitlusse, et tsenseeritakse ja blokeeritakse ikka küll.

Loomulikult tehakse seda. Võtke näiteks ette 03.01.2008 Martin Helme arvamusartikkel „Liberaalide kaotatud paradiis“, kus 30 esimesest kommentaarist on välja kustutatud kuus kommestaari. Millest see välja tuleb? Loomulikult sellest, et kommenteerijad pöörduvad eespoololevate „olematute“ kommentaatorite poole. Ja 23.01 tehtud väljatrüki ning 05.01. tehtud väljatrüki vahel on veel viie kommmentaari jagu täiendavalt lahknevust.

Vähe sellest, et kommentaare kustutatakse, kommentaaride sisu ka tsenseeeritakse. Selle kohta sain tõestuse 24.09.2007 Enn Põlluaasa arvamusartikli „Laiem pilk rahvuslusest“ kommentaare jälgides. Hommikul vara oli (siis) kolmandas kommentaaris märgusõna all ’Milvi’ tekstis sees selline lauseosa „ … Enn Põlluaasa kõrval on Vello Leito ajugeenius … .“ Lõunasel ajal lugedes seda lauseosa enam ei olnud! Vaat nii!

Noh ja siis? Delfi pole ju meediaväljaanne vaid H. H. Luige eraomand. Ta võib anda korraldusi tsensoritele milliseid tahes. Kas aga Tõnu Pedaru valetas kui ütles, et „… meil ei tsenseerita ega blokeerita kedagi …“. Ei valetanud, sest ta ju lisab „ … , kes oma infot jagada tahab.“ Aga kommentaar pole ju info! Seega siis: nii pead sina ilmas elama!

Eelöeldus pole midagi üllatavat ja ega ma vaid sellepärast seda lugu kirjutanudki. Hoopis halvemad on lood aga Sõltumat infokeskusega (SI portaal). Selle infoteates SI-263 07.09.2006 on pealkirjaks „Vello Leito uus hitt SI portaalis.“ Teate lõpust loeme lause: „Vello Leito eelmine artikkel, augustis ilmunud „ERL on iseseisvusvastane eriprojekt“ on tõusnud SI portaali edetabelis enimkommenteeritud artikliks läbi aegade.“ Seda artiklit SI portaalist aga enam ei leia – kustutatud.

Miks? Kindlasti sellepärast, et oli väga teravalt suunatud võimuteostajate sishiteadliku võitluse avamisele iseseisvuslaste eduvõimaluste eelduste nullimisel. Kas artikkel kustutati SI omal initsiatiivil või kellegi kõrvalise käsu alusel, see pole mulle teada.

Kuna tegemist on põhimõttelist tähtsust omava artikliga millele ma aeg-ajalt viitan, siis riputan järgnevalt üles oma 2006. aastal kirjutatud artiklite kogumiku, kus nimetatud lugu on sees olemas.

Vello Leito

VELLO LEITO 2006. AASTA ARTIKLID RAHVUSLUSEST

EIP ÜHISNIMEKIRJAST

Eesti Iseseisvuspartei on ainuke rahvuslaste erakond Eestis. See tuleneb ühemõtteliselt nii meie enese nišimääritlusest, programmilistest dokumentidest kui praktilisest poliitilisest tegevusest. Seega, mis on nišimääritlus?

Ülemaailmselt on üldkasutusel poliitiliste parteide ühtne määritlus politoloogilises ruumis kolme telje järgi: riskitelje, sotsiaaltelje ja ökoloogilise telje järgi. Lõptulemusena asetubki iga erakond täpset vaid temale omasesse politoloogilisse ruumipunkti. Igal teljel on viis püsipunkti: vasakäärmus, vasaktsentrism, tsentrism, paremtsentrism ning paremäärmus. Riikluse ja rahvusega seonduv asub riskiteljel. Tsentrist paremale jäävaid poliitilisi jõude nimetatakse konservatiivseteks, vasakpoolseid liberaalseteks. See tähendab seda, et parempoolsed ehk konservatiivsed jõud on kalduvad olukorra jäädvustamisele, ettevaatlikkusele, vasakpoolsed aga on altid muutustele kuni kommunismini välja.

Nii on üldteoreetiliselt, elus kasutatakse tavaliselt aga käibeväljendeid. Paremäärmuslasi nimetatakse marurahvuslasteks ehk rahvusradikaalideks, paremtsentriste nimetatakse rahvuslasteks, tsentristid on tsentristid, vaskakpoolsed tsentristid on etnosistid, vasakpoolsed äärmuslased internatsionalistid-kommunistid. Nende lühiiseloomustamiseks võib öelda, et rahvusradikaalid kaitsevad oma kodumaa ja rahvusriigi etnilist täispuhtust, seetõttu nimetatakse neid vahel ka rassistideks. Paremtsentristid kaitsevad kompromissitult rahvusriiki kuid on nõus määritlema immigratsioonikvoote, väldivad rassismi ja etniliste gruppide vahelist viha. Vasakäärmust pole mõtet iseloomustada, sest sõnad internatsionalist ja kommunist ütlevad ise kõik ära. Huvipakkuvamad on vasaktsentristid. Need on inimesed, kes on nõus loobuma rahvusriigist, on nõus liituma föderatsioonidega kaitsevad oma etnose huve ja säilimist föderatsiooni sees. Ent kõige huvitavamad on siiski tsentristid, sobivaim iseloomustus neile on ehk ‘tuulenuusutajad’, sest kasutavad nad ära loosungeid ja ühiskonna eelistusi nii parem- kui vasaktsentrismist, vastavalt olukorrale. Seepärast püüavadki suured parteid hoida võimalikult tsentrisse, et vasakule ja paremale manööverdades hõivata võimalikult suur osa kogu poliitilisest skaalast.

Keda tunnistab EIP ühisnimekirja kõlbulikuks? Vastus on ilmne juba esimest lausest – üksnes rahvuslasi, ehk paremtsentriste riskiskaalalt, inimesi kelle jaoks ei ole iseseivale rahvusriigile alternatiivi. Väga lihtne, ning ei mingeid ebamääraseid ‘rahvuslikke huvisid’ vaid riiklusvõimelise põlisrahva võõrandamatu õigus oma riigile, kus tema on riigi kõrgeim võim. Ja punkt! Seejuures ei tähenda see siiski seda, et kui parajasti rahvusriik on okupeeritud – nagu praegu, et siis rahvuslasi polegi; ka rahvusriigi taotleja/okupatsiooni vastu seisev inimene on rahvuslane. Ning just see kategooria on hetkel oluline määritleda täpsemalt, kes on kes praeguses okupatsiooni-olukorras. See on edasise analüütilise töö objekt kuid juba ette võib öelda, et ka taolise määritluse täiendava täpsustuse saab anda väga väheste üldistavate punktide kaudu.

Ent kes on praegused riikoguparteid ja nende liikmed? Väga lihtne, kõik nad on vasaktsentristlikud, ehk etnosistlikud parteid, sest neile sobib suurepäraselt EL kui liitriik, valijate petmiseks kasutatakse aga tühivulisevat retoorikat rahvuslike huvide kaitsest, rahvuslikkuse ainuomandamisest, jms poliitilist ajupesu. Peaks olema ilmne, et Isamaliidu liikmetel EIP ühisnimekirja asja pole, nii nagu pole ka teisatel riigikoguparteide liikmetel.

Demos Kratos lubab lähiajal Eestisse uut erakonda – kommunismivastast. Politoloogiliselt ei määritle see aga midagi kuid viitab uusrespublikaanliku algatuse olemasolule, mis eredam isegi eelkäiast: „Demos Kratos on läbinisti uus ja absoluutselt puhas aktsioon Eesti maastikul, …“. Kuna raha pidavat tulema USAst, siis imporditava demokraatia iseloomuks kujuneb: kõige tõelisem demokraatia! Iseseisvusest ja rahvusriigist pole ei Demos Kratos ega Eesti Rahvuslik Liikumine rääkinud sõnakestki. Halb enne.

Vello Leito, EIP esimees, 20 juuni 2006

ERL on Eesti Iseseisvuspartei vastane eriprojekt

ERL on avaldanud enesemääratluse ja see näeb välja nii: “Eesti Rahvuslik Liikumine on kodanikualgatus, mis liidab eestluse eest seisvaid inimesi, et üheskoos anda oma panus ning seista kodanikuühiskonna ja rahvusriigi eest.” Kuna nõuet Euroopa Liidust väljaastumiseks pole esitatud, siis saab kõike öeldut käsitleda ainuüksi Eesti kui EL liikmesriigi kontekstis. Seetõttu ERL märksõnadeks kujuneb:
• seista Euroopa Liidu kodanikuühiskonna eest,
• seista rahvusriigi eest Euroopa Liidu sees.
Sunnib muigama, need on ju needsamad, mis Isamaaliidul kuni käimasoleva uue niši otsingute alguseni, st et ERL on endise Isamaaliidu ideoloogiline kloon.

Juba ERL loomise algetapil prognoosisin, et ERL ainsaks tegelikuks funktsiooniks on Isamaaliidust vabaksjääva nišiosa täitmine nii, et seda ei saaks endale üle võtta Eesti Iseseisvuspartei. Ja vabaks jääb ISML “rahvuslikkusega” äralollitatud elektoraat, need, kes pole tänini aru saanud, et ISML 1992-95 läbiviidud reformid on pannud Eesti riigi ja rahva noolsirgele hävingukursile, et suurim riigireetur pole keegi muu kui Isamaaliit. ERL puhul on tegemist täpselt väljatöötatud eriprojektiga. Kindlasti ei pannud seda kokku ISML juhtkond, Lääne okupatsiooni endise lipulaeva navigeerimisega tegelesid siis ja tegelevad ka praegu välisjõud, need kelle jaoks oleks ka tegelikult iseseisev Eesti 19 aastat kestnud sihikindla töö raiskuminek.

Projekt ERL alustas kirjaga oma lipul: ‘rahvuslik’, jätkas ‘rahvuslastega’ ning jõudis oma enesemääratlus-täpsustustes ‘eesti rahvuslasteni’ välja. Alustas riikliku staatuse määratlemise eiramisest kuid jõudis lõpuks selleni, et Eesti on ‘rahvusriik’ EL sees. Seaduspärane asjade käik. Mitu korda tuli enesemääratlust muuta, et EIP teed sulgeda. ?ksnes iseseisvuse küsimuses tõusis tee ka nende ees püsti, mispeale Mait Raun imestas: “Ma ei saa aru, miks … ERL … ja mis nad veel on ei suuda selgelt välja öelda, et Eesti peab olema iseseisev riik. Ja et praegu on Toompeal kohalik võim, mis allub välismaistele ülemustele.” Kui ei saa välja öelda, siis tähendab, et selleks on olemas kindel põhjus: hunt ei saa lambanahka seljast võtta kui midagi lambale kahjulikku ees seisab. Ja ees seisab.

Vastupidi ERL väidetele pole iseseisvus erinevalt tõlgendatav vaid on aritkmeetilise täpsusega paikapandud juba enne meid. 2003.a. euroreferendumi eel pöördus EIP õiguskantsleri poole nõudmisega esitada riigi, liitriigi ja rahvusvahelise lepingu definitsioon. Selgus, et Eestil on olemas legaaldefinitsioon vaid rahvusvahelise lepingu osas ja see langeb täpselt kokku rahvusvahelise õiguse definitsiooniga. Riigi ja liitriigi legaaldefinitsioone ei saanudki olla, sest siis oleks kõigile olnud selge, mis asi see Euroopa Liit on.

Aga kui legaaldefinitsiooni pole, siis saab aluseks olla vaid rahvusvaheline õigus, mille järgi liitriigi (=riik) määravad üheselt ära vaid neli põhitunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, ülimuslik keskne täitevvõim ja ülimuslik keskne seadusandlik võim millel on kompetentsi kompetents (oma ülimuslikkuse laiendamise õigus).

Kõik tunnused on EL puhul täpselt täidetud alates Maastrichti lepingu sõlmimisest. Euroopa õiguse ülimuslikkus oli algselt sätestatud põhiliselt majanduse valdkonnas kuid järgmiste liidulepingute (Amsterdami ja Nizza liidulepingud) käigus iga kord laiendati Euroopa õiguse ülimuslikkust umbes 40le uuele valdkonnale, nii et praegu on selle toimealast väljaspool alla kümne valdkonna. Euroopa õiguse ülimuslikkuse laiendamine, teiste sõnadega siis oma kompetentsi kompetentsi kasutamine on aga praegu protseduuriliselt väga tülikas ja aeganõudev, seepärast püütaksegi kasutusele võtta ELiidu põhiseadus; maksku, mis maksab.

Niisiis riiklikul iseseisvusel pole erinevaid tõlgendusi. Kui kasvõi üks neljast põhitingimusest pole täidetud, ei ole tegemist iseseisva riigiga. Eesti puhul on kaks tingimust täitmata, seega pole Eesti iseseisev riik vaid on liitriigi liikmesriik. Sellest hoolimata ERL kirjutab oma enesemääratluses et ERL seisab rahvusriigi eest ehkki juba definitsioonijärgselt saab rahvusriik olla vaid iseseisev riik väjaspool liitriigi koosseisu. Pole huvituseta, et liitsõnas rahvusriik osa ‘rahvus’ märgib juba ära, kes on kõrgeim võim riigis. Seepärast ongi ERL üheselt määratletav eurorahvuslaste liikumisena. Politoloogiliselt veelgi täpsemalt: ERL on etnosistlik, vasaktsentristlik liikumine, nii nagu see sai kirja pandud minu poolt juba varem (vt SI-195).

• Mida on ERL kui EIP vastane eriprojekt juba suutnud korda saata EIP kahjuks? ?sna paljugi:
• on suutnud muuta kasutamiskõlbmatuks mõiste ‘rahvuslane’,
• on suutnud alles jätta politoloogilisse ruumi senise demagoogia superässa, sõna ‘rahvuslik’,
• tunnistab ainuüksi idaokupatsiooni olemasolu, täielikult eirab lääneokupatsiooni olemasolu,
• on suutnud hoida üldsuse tähelepanu eemale kõikidest sisulistest küsimustest, NB! on suutnud hoida üldsuse tähelepanu kõrvale ka faktist, et Eesti riigi täielik majanduspankrott pole enam kaugemal kui 3 aastat (Eestis tegutsevate välismaiste kommertspankade hinnangul 1-2 aasta kaugusel), et „majandusedu” oli vaid riigi vara müügi, ettevõtete müügi ning eraisikute ülikiirest ja seejuures kiirenevast laenukoormuse kasvust tehtud õletuli, mis kohe kustub ja järgneb rahva agoonia, võlgu ehitatud eluasemete kaotus, tööpuuduse tõus prognoositavalt üle 30% (mehhikos 1994 tõusis analoogilises olukorras üle 50%).
• Kuid pole saavutanud oma põhieesmärke:
• sõnade iseseisvus/iseseisvuslane diskrediteerimist,
• iseseisvuslaste ja nende ühenduste koostöö kahjustamist,
• EIP elektoraadipüüdja erakonna loomist (näiteks Eesti Rahvuslaste Erakonna nime all),
• infiltreeruda EIP ridadesse, ellu viia kavandatud EIP ülevõtmine.

SI portaali materjalid annavad hea ülevaate etnosistide liidrite asukohast poliitilises kolmemõõtmelises ruumis kuid ei reeda ERL liikmete meelsust. Nemad kas lihtsalt ei võta sõna või on ERL juhtkond suutnud nende väljundi sulgeda. Seepärast lõpetuseks sõnum ERL lihtliikmetele. Jõudke selgusele mida te soovite. Kas soovite ERL ideoloogia eestkõnelejate poolt pakutavat uut, sedapuhku kollast värvi ühiskodu “minu kodu on Euroopa Liit”, st Euroopa liitriigi liikme staatust, kus on üleeuroopalik ühtne kodanikuühiskond, Riigikogul haldusõigus Eesti territooriumil, aga eesti rahvas riiklusvõimetu “pärismaalasest” odav ori oma kodumaal – siis minge nendega. Kui soovite aga iseseisvat Eesti riiki, kus peremees, ehk kõrgeima võimu kandja on eesti rahvas, Riigikogu ja eesti õigus ülimuslikud, mis muuhulgas võimaldaks peatselt algava uue immigratsiooniplahvatuse-uusassimilatsiooni tõkestamise, rahvusliku majanduse koomast üles äratamise, keskmist elatustaset tõsta, jne – siis tulge meiega.

EIP niši võib täiendavalt iseloomustada veel ka niimoodi, et sinna kuuluvad need, kes teavad ja tunnistavad, et 1986.a. ELiidus käivitatud ühiskodu programmi jätk on 1987 a. Venemaal käivitatud ‘evropa, naš obštši dom’, et Venemaa ja ELiit on üks, nende eesmärgiks on impeeriumi loomine ookeanist ookeanini, et eesmärgiks on ka Eesti poliitiline destabiliseerimine, majanduse pankrotti viimine, et sedakaudu pöördumatult üle võtta Eesti territoorium, eesti rahvus assimileerida. Need, kes on aru saanud, et Eesti riiki ja rahvast on võimalik päästa vaid väljaspool “ühiskodu”, selle sees Eesti vääramatult assimileeritakse Venemaa poolt (vt EIP 7. augusti deklaratsdioon). Nii Venemaa kui Euroopa Liit on huvitatud Eesti riikluse hävitamisest, rahva muutmisest riiklusvõimetuks, sest ainult siis saavad nad Balti basseini kaalukaima geopoliitilise piirkonna täisperemeesteks. Kõige peale jääb aga ikkagi Venemaa, tal juba omad ees. Pealegi aitavad ERL-laadsed etnosistid Venemaale väravaid avada, et see majanduse ja EL kaudu kiiresti kohale jõuaks. Seepärast, ERL liige, kui sa ei soovi riigi ja rahva mõrvamisele kaasa aidata, siis ühine EIPga, ainukese poliitilise jõuga, mis püüab riiki ja rahvast päästa.

Lõpetuseks. Kas EIP võiks istuda ümarlauda ERLga? Muidugi võiks, kui vaid teaks vastust küsimusele, milleks? ERL “rahvuslusel” pole rohkem ühist eesti rahvuslusega kui on lambal lambanahaga hundi seljas. Küll aga on tark teha eesti isesivuse eest seisvate ühenduste ümarlaud. Ja see saab ka tehtud.

Vello Leito, EIP esimees, 21. august 2006

Iseseisvuslased versus euroautonomistid – Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL

Miks reaalteadused on tulemuslikumad kui ühiskonnaga seotud teadused? Mõistagi sellepärast, et uurimisobjektid on erinevad. Füüsiline maailm on hõlpsasti süstematiseeritav, defineeritav, modelleeritav, jne, ühiskonnaga seonduv aga väga vaevaliselt. Eks seepärast ole ka politoloogias pidevalt „halb nähtavus“, kuigi midagi on ju tehtud sealgi; näiteks on loodud käsitlus kolmedimensioonilisest poliitilisest ruumist.

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL, vt www.rahvuslikliikumine.ee) on poliitiline liikumine. See on lihtviisiliselt ära öeldud ERL põhikirjas, liikumise alusdokumendis, kus poliitiline eesmärgistus on kirjas niimoodi (eksitav verbaalne vaht on kõrvaldatud): 1.2. Eesti Rahvuslik Liikumine on vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks on teha panus võimu elluviimiseks ning huvide teostamiseks kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus. „Võimu elluviimine“ ja „huvide teostamine kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus“ kuulub Erakonnaseaduse §1 alusel ainult poliitiliste parteide/ühenduste kompetentsi, apoliitilised ühendused seal võimu ei teosta. Seetõttu tuleb ERL tingimata lahti rääkida just poliitilises 3D ruumis.

Olukord Eesti poliitikas on selline, et nii Isamaaliit kui selle poliitiline kloon Eesti Rahvuslik Liikumine on avalikult end määratlenud euroautonomistideks. Kui seni toetus see väide vaid asjaolule, et ERL pole kuskil ilmutanud nõudmist Euroopa Liidust välja astuda, siis nüüd on ERL minu suureks üllatuseks selle selgelt ka kirja pannud. Tsiteerin: „ERL näeb Eestit lahutamatu autonoomse Euroopa Liidu liikmesriigina. Ainult nii on võimalik säilitada eesti keel ja kultuur. Seepärast ka tervitame 22. hommikul riigikogulasi, kes 9. mail hääletasid konstitutsiooni poolt, tänu millele oleme nüüd autonoomne Euroopa Liidu liikmesriik ning kutsume kõiki seda koos meiega tegema!“ (http//www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=13658597; kommentaar nr 198, ERL). Ometi nimetavad nad endid nii kõnes kui kirjas rahvuslasteks. See on lubamatu, neid kahte asja aga ei saa kuidagi ühitada, tegemist on otsese valega. Siinkohal pean isegi otstarbekaks meelde tuletada, et NSVLi algusaastate ameeriklasest suur sõber Armand Hammer on ajalukku läinud sellise lausega: „Tõerääkijatel pole tulevikku, tulevikku ehitatakse ainult valedele.“ Milline on aga tulevik kui see ainult valedele üles ehitada, selle verivärvikas esilinastus algas juba AH eluajal.

Rahvuslusest saab tõsisel meelel rääkida üksnes politoloogilises käsitluses, nii nagu rahvuslust mõistetakse ja defineeritakse ka mujal maailmas. Ainult nii on võimalik teema lahti rääkida ühemõtteliselt paikapanevalt; sealjuures saab seda teha isegi ERL suhtes. Nagu ma juba kirjeldasin (meie koduleheküljel: „EIP ühisnimekirjast,“ 20.06.2006) asub rahvuslus politoloogilises kolmemõõtmelises ruumis x teljel, mil nimeks riskitelg. Astendusi on viis, rahvuslased paiknevad paremtsentristlikus nišis, etnos’istid vasaktsentristlikus nišis. Ei mingit ebaselgust. Poliitilise ühenduse või poliitiku asukoha riskiteljel määrab ainult see, kuidas nad suhtestavad end riikluse küsimusega:

1. Kui eesmärgiks on seatud rahvusele või rahvale iseseisev riik, st siis sellele rahvusele(rahvale) riigirahvuse staatust, sellisel juhul on meie ees rahvuslased.
2. Kui aga poliitiliseks eesmärgiks on seatud rahvuse või rahva huvide kaitse riigi sees, nõudmata neile riigirahvuse staatust, siis on tegemist etnos’istidega. Näiteks eesti rahvas ei ole Euroopa Liidu nimelises liitriigis riigirahvas, sest selleks on Euroopa rahvas (kõik need, kel on EL kodakondsus), seepärast kõik need, kes kaitsevad eesti rahva huve EL sees nõudmata uut iseseisvumist (väljaastumist), ei ole mitte rahvuslased vaid on etnos’istid – eestlaste kui ühe etnilise terviku eestvõitlejad EL sees. Nagu Isamaaliit ja ERL seda on.

Kui ei meeldi nimetus etnos’ist võib kasutada nimetust etnoist, rahvusautonomist või lihtsalt autonomist aga mitte rahvuslane, sest see on definitsioonijärgselt juba n.-ö kinni pandud rahvusriiklastele ehk rahvuslastele. Eesti puhul saab öelda ka nii, et ainult iseseisvuslased võivad endid nimetada (eesti) rahvuslasteks, seetõttu EIP kasutab suurema täpsuse huvides iseenda suhtes ka määratlust: (eesti) iseseisvusrahvuslased.

Oma 06.09.2006 pressiteates ERL kirjutab: „Rahvuslased kutsusid Ansipi oma meeleavaldusele.“ Endi rahvuslasteks nimetamine on teadlik viga. Aga kui ERL seda sõna ilmtingimata kasutada soovib, siis on olemas niisugune võimalus – nimetada endid eurorahvuslasteks, sest ELi kui liitriigi kodakondsusele rajatud riigis on euroopa rahva patrioodi nimi eurorahvuslane. Eesti rahvusluse ja rahvuslastega aga neil ja ERL-il mingit pistmist pole, sest Euroopa Liit on Eestit okupeeriv riik.

Lähtudes armandhammerlikust meetodist saavad Isamaaliit ja ERL nimetada autonomiste muidugi kuidas soovivad, sest kahjuks pole „demokraatlikus“ poliitikas valetamine üldjuhul karistatav. Definitiivses tähenduses aga kaksipidi mõistmine võimalik ei ole. Seega valitseb Eesti poliitilises ruumis seis: iseseisvuslased versus euroautonomistid ehk Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL.

Need kaks, rahvuslane ja etnos’ist käivad lahus niikaua kuni planeet Maad pole täitnud üksainus rahvus või rahvas. Kui nii oleks, siis oleks Maa peal kommunism, sest kommunismi vundamendiks ongi just rahvuste ühtesulatamine, nii et oleks ühtne mass ja selle ülemaailmne juht. Huvitav oli lugeda kuidas kommunismi defineeriti 40 aastat tagasi: „Kommunismi arenemise teatud astmel surevad täielikult välja poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia, kujunevad ühtsed, üldtunnustatud kommunistliku ühiselu reeglid, milledest kinnipidamine muutub kõigi inimeste vajaduseks ja harjumuseks, täielikult sureb välja riik, ammendab oma ajaloolise missiooni ka partei, toimub rahvuste üha suurem igakülgne lähenemine, kuni kaovad täielikult igasugused erinevused nende vahel,“ Filosoofia leksikon, Tallinn 1965, lk 381. Eesti Iseseisvuspartei rahvuste kokkusulatamisega ei tegele. Erakonna ametlikud tunnuslaused on: „Eesti uuesti iseseisvaks!“ „Rahvuslik majandus kuningaks!“.

Vello Leito, EIP esimees, 07. sept 2006

Vahekokkuvõte: ühisnimekiri, rahvuslased

22. sept Tiit Madisssoni poolt organiseeritud meeleavaldus sai üsna tagasihoidliku tunnustuse osaliseks. Teades seda kui raske on meeleavaldusele kokku saada kasvõi 200 inimest, oleks mina arust võinud tunnustust rohkem olla. Samas panen ma pahaks tema väidet, et “ ERL vähemalt midagi teeb ja korraldab, teised ainult targutavad internetis.” EIP korraldas meeleavalduse 24. veebruaril ja 09. mail, (mõlemas osales umbes samapalju inimesi kui Madissoni omas) ning plaanis on veel üks meelevaldus sellel aastal. Nii on lood tegelikult. Miks aga EIP üritused ei leidnud võrdväärset meediakajastust? Sest Madisson ja ERL ei kujuta võimudele, riigikogule ja välisagrentuuridele mingit ohtu, EIP aga küll. Seepärast ongi EIP-le rakendatud maksimaalselt võimalik meediablokaad, sealjuures minule isiklikult. Näiteks osalesin saatesarja Unetus viimases saate 01.06. ja sain kahel korral sõna, a’ 1-1,5 min, aga viimane kui sõna oli välja lõigatud.

Kuid Madissoni meeleavaldus andis kõrvaltulemina ootamatult kaks väga olulist sõnumit. ?hele juba viitas Mait Raun: “Siit võib teha oletuse, et ERL ei ole enam soodusnimekirjas nagu aprillis-mais. Või isegi, et alates 22. sept ei ole teda võimude ja agentuuride meelest sellisel kujul enam vaja.” Väga õige, EIP rööbastelt mahalaskmine ebaõnnestus, vastupidi, EIP ja SI lasid rööbastelt maha hoopis ERL-i.

Ent see pole peamine sõnum. Nagu lühike ja tihe vihmasadu lööb õhu puhtaks, nii lõi poliitilise õhu rahvusluse nišis puhtaks Madissoni üritusega kaasnenud väitlus SI portaalis. Sealt on pärit ka kõik käesolevas kirjutises toodud tsitaadid

Selgub, et on saavutatud üksmeel selles osas, et rahva eest südant valutavaid suundumusi on kolm, Eesti riigi eest võitlejate suundumusi aga üksnes kaks. Ahti Mänd: “Pole mõtet rääkida rahvuslaste ühisnimekirjast, kui rahvuslased on jämedalt võtte diametraalselt kolmes erinevas leeris: Eesti Vabariigi taastamise toetajad, Eesti “riigi” loodava Euroopa Liidu föderaalriigi osana toetajaskond ja Euroopa liidust lahkulööva uue Eesti riigi toetajaskond…”. Keegi pole sellisele jagamistehtele vastu vaielnud.

Kolme suundumuse ühisnimekirjast pole tõesti võimalik rääkida ja pole võimalik nõustuda ka Mait Rauna väitega, et: “Rahvuslastel on algusest peale olnud kaks valikut: ühisnimekiri või valimiste boikott.” ?hisnimekiri ei ole võimalik ühelt poolt seepärast, et EIP ühisnimekirjades ei osale. Ning teiselt poolt seepärast, et teine suundumus pole ju rahvuslased, vaid on, nagu korduvalt kirjutanud olen, eurorahvuslased-autonomistid. Teisisõnu, nad on EL ja Venemaa baasil loodava Eurussia impeeriumi käsilased. Mistõttu tuleb kahjuks Mait Rauna väide: “Kuna tegelikkuses on rahvuslikku liikumist väga tarvis, …” lihtviisiliselt lahterdada Eurussia impeeriumi teadvustama promoks. Boikoteerimise mõte ei ole minu silmis aga väärt ainsatki rida.

Pean õigeks Ahti Männi sõnu: “Ainus reaalne võimalus on koonduda, teha järjepanu mitu aastat tööd…”. Veelkordseks täpsustades, et koonduda saavad vaid esimene ja kolmas suundumus, jääb kurvastama Männi poolt kordasaadetud hooletu ülekõndimine ühest faktist. Ta räägib koondumise vajalikkusest jättes aga tähelepanu alt täiesti välja selle, et eesti iseseisvusrahvuslased koondusid juba 1999 aastal EIP ridadesse ja sellest alates on teinud iga päev täpselt eesmärgistatud süsteemset tööd mainitud eesmärgi nimel. Kui näib vaid õnneliku juhusena see, et EIP on olemas ja valmis minema valimistele, sel ajal kui kõrvalt on kadunud kõik ligi kümme riigikoguvälist parteid, siis see vaid näib nii.

Henn Põlluaas: “Vaevalt, et ühisnimekiri Iseseisvuspartei egiidi all, tänu Vello Leito rahvuslaste pihta korduvalt sooritatud põhjuseta rünnakute ja rahvuslaste-iseseisvuslaste vahelise jäiga ja kunstliku seina püstitamise taustal, võimalik on.” Ühisnimekirja ei tulegi, EIP tugevdab oma ridu liituda soovijatega ja võtab oma valimisnimekirja neid sõltumatuid iseseisvuslasi, kes tunnistavad meie programmilisi põhimõtteid (vt SI-175). Vello Leito ei ründa kedagi põhjuseta vaid selgitab olukorda, et kõik saaksid aru, et tõepoolest ehitatakse Eurussia impeeriumi (mida nõrganärvilised tavatsevad nimetada Euroopa ühiskoduks) ja mõistaksid, kes sellele kaasa aitava. Ma ei ehita kunstlikku seina, ma püstitan endastmõistetavat kaitsevalli uusokupantide-assimileerijate teele, nende käsilaste teele, trooja hobuste teele. Ma püüan selgeks teha, et nõrgem peab alati end kaitsma selliselt, et ehitab linnuse – iseseisva riigi – ja eirab raudrüütlite sireenlikke hüüdeid: ärge olge argpüksid, tulge lagedale (ELiitu) võidelge nagu mees mehega! Samasugust hüüdu kuuleme kõiges: võtke normaalsena uusimmigratsiooni, rahvuste segamist, homopromo, jne. Aga see kõik ongi uuskommunism. Viimase põhiideeks ju ongi rahvuste kokkusulatamine, maailmariigi loomine mille tipus vaid üks Juht istuda saaks.

Tiit Madisson: “Tundub, et ka järgmistel valimistel tuleb meil valida sittade ja veel sitemate vahel, sest rahvuslased ei ole suutelised mingit nimekirja kokku panema.” Loodame, et need nn rahvuslased tõesti ei suuda nimekirja kokku panna ja tekib ühiskonnas lihtne alternatiiv: kas hukkuda riigikogupartide uuskommunismi päikese kõrvetavate kiirte all, saada Eurussia pärismaalasteks, või hakata linnust uuesti üles ehitama eesti iseseisvusrahvuslaste ja EIP initsiatiivil, EIP lahendite kohaselt.

Vello Leito, EIP esimees, 02. okt 2006

770 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>