20. septembri eriarvamus Eesti Rahvusliku Liikumise kohta

Eriarvamus

Kas Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) liikmed on ikka rahvuslased (vt Delfi, 17. september 2007)?

Viimastel kuudel on meedias olnud erakordselt palju juttu politoloogilistest mõistetest, eriti selles osas, kes on rahvuslane, mis vahe on rahvuslusel ja natsionalismil, jne. Sellele vaatamata on mõiste rahvuslane jäänud ikkagi politoloogiliselt täpselt määratlemata. Imelik, et miks siis, oleks olnud ju nii lihtne seda teha, sest mõistel rahvuslane on politoloogias vaid üks tähendus. Rahvuslane on see, kelle tõekspidamiste ja tegevuse sisu poliitikas on oma rahvale omariikluse tagamine või taotlemine, Kui rahval puudub omariiklus, siis sellisel juhul politoloogilises mõttes ei saa rääkida selle rahva rahvuslastest ega rahvuslusest vaid üksnes etnilise grupi huvide poliitlisest tasandist. Elementaarne. Kusjuures omariiklus, ehk Eesti puhul rahvusriik on ju ometi kord üks täpselt defineeritav asi.

Enne 2003. aasta euroreferendumit pöördus Eesti Iseseisvuspartei õiguskantsleri poole, et saada täpne määratlus, mis on liitriik, mis on riikide liit ja mis on rahvusvaheline leping. Kes arvas ära, et sellist õigusabi meile ei antud, see arvas õigesti. Õiguskantsler vastas, et Eesti riigil puudub legaaldefinitsioon liitriigi ja riikide liidu kohta kuid see on olemas rahvusvahelise lepingu osas ning see langeb kokku rahvusvahelise õiguse määratlusega. Geniaalselt (loe kuritegelikult) mugav: riik jätab liitriigi ja riikide liidu legaaldefineerimata ja riigikogu, valitsus ning arutu hulk eurolipukestega eesti riigiametnikke võivad väänata kõike omatahtsi.

Aga rahvusvahelises õiguses on ju määratlused olemas. Siinkohal vaid liitriigist. Selle määravad ühemõtteliselt ära juba ainuüksi neli tunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, keskne ülimuslik õigus, ning kesksel õigusel kompetentsi kompetentsi olemasolu. Viimane tähendab keskse õiguse võimet oma ülimuslikkuse haaret vähendada või suurendada vastavalt oma soovile.

Kõik neli tingimust on Euroopa Liidu puhul täidetud, st et Euroopa Liit on liitriik juba praeguste alusdokumentide kaudu ja mingi verbaalne illusionism ei muuda tegelikkust teisemaks. Viimase tunnuse rakendamine praktikas on mitmeastmeline, kesksele õigusele ja võimule praegu aegaviitev ja kohmakas. Seepärast püütigi luua üks lihtne, klassikaline liitriigi põhiseadus, et seda ebamugavust ületada. Oma võidus kindlad europoliitkartellistid julgesid konstitutsiooni eelnõu avameelselt isegi nii otsesõnu nimetada; Eesti jätkas Euroopa Liidu leppe mõisteliselt soisel pinnasel.

Praegu püütakse luua uut EL alusdokumenti kasutamata sedapuhku sõna põhiseadus. Peitutakse sõnadeuttu, mille varjus koostada uus tekst nii, et Euroopa Liit saaks juriidilise isiku, mis koos uue alusdokumendiga annaks kõik selle, mis üks klassikaline liitriigi põhiseaduski annab. Seepärast kõikide analüütikute tähelepanu olgu lähiajal suunatud sellele kuidas seda eesmärki hakatakse sõnseade ilu ja ülevusega hoolikalt varjama.

Sõltumata sellest kuidas uus alusdokument ka sõnastatakse on seis selline, et iseseisvat ja suveräänset Eesti riiki ei ole enam vaid on Euroopa Liidu liikmesriik Eesti.

Nüüd saab uuesti tagasi tulla Eesti Rahvusliku Liikumise juurde. Ootasin lootusrikkalt, et 15. septembril toimunud ERL üldkoosolekul võetakse vastu uus programm, mis muudaks ühenduse eesmärgistust, kuid ei. Endiselt on kirjas, et ERL üheks põhieesmärgiks on … „tagada iseseisva Eesti Vabariigi püsimajäämine ning areng rahvusriigina“. See tähendab, et ERL keeldub tunnistamast Euroopa Liidu ülimuslikkust Eesti suhtes. Olematute asjade püsimajäämist aga ei saa tagada. Kas see üllatab, et tegemist on ju sõnatäpselt endise Isamaaliidu „patenteeritud“ programmilise demagoogiaga. Aga nimetada endise Isamaliidu liikmeid rahvuslasteks ja erakonda rahvuslaste erakonnaks on aprillinali, pehmelt öeldes.

Veel mitmed asjad teevad mulle muret. Miks ERL, kui ta väidab, et on huvitatud Eesti käekäigust, täielikult ignoreerib eksistentsiaalset põhiprobleemi: Eesti majandust, lähenevat kinnisvaramulli lõhkemist, mis võtab majnduskollapsi mõõtmed. Selle kõrval kõik ülejäänud eesmärgid, tegemised ja tegematajätmised on kui lipsu kohendamine peegli ees Titaniku pardal, mille põhjas on juba 180 meetri pikkune otseühendus ookeaniveega.

Väga mõtlikuks teeb ka see, miks ERLi meedia esindusfiguuri, juhatuse liikme Martin Helme pidev, väga jõuline verbaalne juga on sihitud just täpselt märklaua alt läbi. Näitena „Ühe teema presidendist“ ( Delfi, 17.09), et …“Ilves pole mitte eestlaste president … vaid Euroopa poliitkartelli kohalik satraap“. Pole kunagi olnud saladus, et president Ilves oli ja on Trilateraalse Komisjoni (TK) liige, on õppinud New Yorgis juudikoolis. Samuti pole saladus, et TK põhieesmärgiks on globaliseerimine, teiste sõnadega New World Order (NWO) projekti elluviimine. Selles kontekstis on EL vaid üks pisike alamprojekt veidi suurema alamprojekti ‘Euroopa – meie ühiskodu’ (Eurussia Impeerium – minu sõnakäsitluses) raamides. Viimase, kogu NWO otseseks eesmärgistuseks on kaotada rahvusriigid, luua ühine ruum kus rahvuste keeled on on vaid etniliste rühmituste keeled. Nii, et Ilves ei tegele mitte ainult venestamisega vaid teemaga palju laiemalt. Trilateraalse Komisjaoni liige ei ole nii väike suurus, et olla EL käsualune. Ei ole Ilves ka satraap kui võrrelda teda näiteks Lennart Meriga, kelle poliitilise satraapluse all me täna, homme, ülehomme … kannatame. Tema tegelikke võimalusi silmas pidades on Ilves olnud küllaltki ettevaatlik ja tagasihoidlik, ehkki, kahjuks küll, teeb siiski ka kurja. Muidu poleks ta TK liige.

Ma ei väida, et tunnen kõikide poliitiliste või poliitilisele maastikule ajuti sattuvate registreeritud MTÜde programme (erakonnad on ka MTÜd), küllap on olemas mitmeid rahvuslaste ühendusi peale Eesti Iseseisvuspartei, aga ERL seda kohe mitte ei ole. Loodetavasti pole paha, et ERL uueks esimeheks valiti Henn Põlluaas, tasakaalukas inimene, kelle käest peaks olema võimalik välja selgitada toodud ja paljude siinkohal toomata jäänud vastuolude põhjused.

Vello Leito
Eesti Iseseisvuspartei esimees

NB!
Artikkel on kirjutatud Delfi rubriigis “Eesti” 17. sept avaldatud loo kohta: “Rahvuslased valisid juhiks Henn Põlluaasa”. Artikkel esmaavaldati 20. septembril Delfi arvamusrubriigis. 24. sept. ilmus arvamusrubriigis Henn Põlluaasa vastuartikkel. Mõlema artikli kommentaariumis on valdavalt ülekaalus minu ja EIP vaenulikud väljaütlemised, seda osaliselt sellepärast, et toetavad kommentaarid kustutatakse salatsensuuri poolt (Delfi on n.-ö Reformierakonna Kesknädal). Sealjuures selgus minule suurüllatusena see, et tsenseeritakse ka kommentaarisiseselt. Näiteks märgusõna Milvi all oli algselt kirjas selline lauseosa “…Henn Põlluaasa kõrval on Vello Leito ajuhiiglane…”. Enam seda pole! Nii et tsensuur on karm.

1,051 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>