Jaan Hatto demokraatiast

Kuhu kadus Eesti demokraatia?

Mis õieti on demokraatia? Sissejuhatuseks peaks pealiskaudseltki määratlema. Sageli tehakse see ülesanne endale lihtsamaks kasutades Abraham Lincolmi sõnu aastast 1863: “of the people, by the people, for the people”, mis maakeelde ümberpanduna tähendaks: rahva enda valitsus, rahva poolt ja rahva jaoks (Regierung des Volkes, durch das Volk und für das Volk/ Demokratie, Brockhaus Enzoklypädie, 19. Auflage). Võimu lubab rahvale anda samuti Eesti põhiseadus: ” Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas”, § 56. Mis siis juhtub vahepeal, kuhu kaob rahva võim?

JAAN HATTO DEMOKRAATIAST
Artiklite kogumik, 2006

Kuhu kadus Eesti demokraatia?

Mis õieti on demokraatia? Sissejuhatuseks peaks pealiskaudseltki määratlema. Sageli tehakse see ülesanne endale lihtsamaks kasutades Abraham Lincolmi sõnu aastast 1863: “of the people, by the people, for the people”, mis maakeelde ümberpanduna tähendaks: rahva enda valitsus, rahva poolt ja rahva jaoks (Regierung des Volkes, durch das Volk und für das Volk/ Demokratie, Brockhaus Enzoklypädie, 19. Auflage). Võimu lubab rahvale anda samuti Eesti põhiseadus: ” Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas”, § 56. Mis siis juhtub vahepeal, kuhu kaob rahva võim?

Riigikogu ja selle saadikuid valib küll rahvas, aga mitte neid kellele rahvas hääle annab, vaid neid kes seisavad partei valimisnimekirjas eespool, nii võib riigikokku pääseda tegelane, kes saab väga vähe hääli. Kes siis otsustab keda riigikokku valitakse? Seda otsustab partei, mida tavaliselt eesti keelele suu- ja meelepärasemalt hellitatakse sõnaga “erakond”. Kes siis põhiseaduse järgi teostab kõrgeimat võimu: kas parteid või rahvas? Kes on partei—sellest allpool? Riigikogu valimine praeguste valimisnimekirjadega, kuidas ka neid ei kutsutaks, on ebademokraatlik ja otseses vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Eelmistest riigikogu valimistel osales 859 714 hääleõiguslikku, kes valisid 101 rahvaesindajat, valimistel andis oma hääle 500 686 valijat. Väike matemaatika annab meile, et üks riigikogu koht vastas 4957 antud häälele ja umbes ühele protsendile valijate poolt antud häältest, riigikogusse pääsemiseks on vaja ületada 5 protsendi künnis, kuid miks viie, miks mitte kahe, kuue, kolme või kaheksa, milleks visatakse prügikasti tuhandete (ligi 25 000) kodanike hääled, et kellelegi on kunagi sümpatiseerinud täisarv number viis. Tegelikult saavad suurparteid “kaotsi läinud” hääled endale, sest riigikogu liikmete arv on igal juhul 101. Niimoodi sunnitakse valijat suurpartei poolt hääletama: me saame su hääle nagunii. Pettunud inimene ei lähe valima ning tema hääl rändab jällegi suurpartei arvele. Kas see siis on demokraatia? Minu arvates peaks riigikogu olema koht, kus tuuakse välja võimalikult paljud eri arusaamad elust? Mõne suurpartei “suur demokraat” on meedias suuresti sõna saanud, nõudes viie protsendi künnise edasist tõstmist, riigikogu töö pidavat sujuvamaks muutuma. Kui Eesti langeks ainuvalitsuse alla, saaks poliitiline elu olema ainult sujuvus ise, kui demokraatlik selline ühiskond oleks, võib lugeja ise otsustada. Valimiskünnis peaks vastama nõutava häälte hulgale, millest piisab koha saamiseks riigikogus ja kellel hinge taga pole antud hääli, sellel pole ka riigikogusse asja. Praegult ollakse ilmselt vastuolus põhiseadusega, suurpartei praktiliselt varastab valijate hääled. Riigikogu saadikuid ei pea olema ilmtingimata 101. Meie poliitilistes ringkondades levivate kuulduste järgi otsustatakse riigikogus elulised, rahvuse saatust puudutavad küsimused parteifraktsioonide esimeeste kokkuleppel, mille kohaselt peavad saadikud hääletama. Sellisteks küsimusteks olevat olnud Vene piirilepped, koos Tartu rahust loobumisega, Euroopa põhiseaduse vastuvõtmine. Kui see vastab tõele siis on mööda mindud mitte ainult rahvast vaid samuti rahvaesindusest. Demokraatiast ei saa siin enam juttugi olla. Selline ühiskond on oligarhia. Ei mingit eetikat ega rahvuskaaslaste huvide arvestamist, vaid ainult käsutäitmine.

Selle artikli kirjutamise ajal käivad presidendi valimised näitavad kuivõrd ebademokraatlikult on meil korraldatud presidendi institutsioon. Presidendiks kandideerivad parteide poolt üles pandud isikud, keda sellel kohal ei sooviks suur osa rahvast näha ja kes on sellele ametikohale mõlemad täiesti sobimatud ja vääritud, nii elatud elu kui isikuomaduste poolest. Analoogia riigikoguga on ilmne—võimuinstantsi pääsevad inimesed, keda seal võimalik, et keegi näha ei tahaks. Kõik räägivad valjusti presidendi otsevalimisest rahva poolt. Saabub võõramaa pealinnast riigipöörde järgne Eesti asehaldur Siim Kallas ja teatab, et riigikogu peaks presidenti valima lihtmenetlusega—rahva poolt otsevalimise teema kaob meediast silmapilkselt. Niipalju siis demokraatiast. Kes on Eesti vaenlased, vahel ütlevad nad seda ise välja, vähemalt arusaajale inimhingele? Presidendi peaks valima loomulikult rahvas ja rahval peaks olema ainuõigus presidendi kandidaate üles seada.

Omavalitsus on tänaseks ainus võimuinstants, mille võivad valida kodanikud, kohalike parteide— valimisliitude läbi, oma kandidaate üles seades ja nende poolt hääle andes, sellised rahvaesindajad seisavad väljaspool suurparteide võimupüramiidi ja diktaati. Nüüd selgub samuti tõsiasi, millepärast oli nii oluline keelata ära kohalikud parteid, sest see oli siiski ainus järele jäänud demokraatlik võimalus rahval oma kandidaate üles seada ja valida. Kellelegi oli vaja et eesti rahvas ei omandaks vähestki demokraatiakogemust. Keeluseaduse valjuhäälne eestvõitleja oli üleval mainutud “mister Euroopa”. Omamoodi ekstsess oli riigikogu liikmete kandideerimine kohalike omavalitsuste volikogudesse, kus neil vaevalt oli soov tööle asuda. See kõnekas näide kinnitab, et meie rahvaesinduses on inimesed, kellel pole mingit arusaamist sellest, mis on demokraatia, eetika ja rahvuslikud huvid. Nende suurim ja võimalik et ainus liikumapanev jõud on oma suurpartei ja selle “rajataguse peremehe mõjureviiri karvavõrragi edasi nihutada” (Minu artikkel: “1000 aastane probleem”). Demokraatial on peale valitavate veel teine pool: valijad, rahvas, kelle poolt või “kelle läbi”, nagu saksa keelses versioonis seisab, võimu teostatakse? Nõuka aeg—ajajärk, millest me tuleme oli kõike muud kui demokraatlik, ennatlik oleks olnud oodata rahvalt oskusi ja arusaamu, mida demokraatia eeldab, aga miks ei loodud valijaskonnale võimalust need oskused omandada ja tunnetada oma võimu. Praeguse Eesti Vabariigi vältel on rahvas saanud otsustada ainult kaks korda, kord iseseisvuse ja kord iseseisvusest taas loobumise üle, mida kutsuti petlikult “põhiseaduse täiendamiseks”. Miks on hoitud eesti rahvast kramplikult võimu teostamisest eemale, kui põhiseaduse järgi teostab just rahvas kõrgeimat võimu. (§ 56) Päevakorras on olnud terve rida küsimusi, mille üle oleks saanud rahvas otsustada: elektrijaamade mahamüümine, Tartu rahulepingust loobumine, Euroopa põhiseaduse vastuvõtmine, välismissioonidel osalemine, kohalike parteide (eesti keeles: valimisliidud) keelamine, sõjväe laialisaatmine (nn.palgaarmee loomine) jne. Kellelegi on meeletult tarvis rahvas poliitikast, riigist ja võimust võimalikult kaugele peletada ja “perioodiliselt viia läbi tühjadest loosungitest ja ohtrast demagoogiast kubisev valimiskampaania” (lk. 92; “Ahvist kodanikuks…või vastupidi”; Sõlg, Raigo; Matrix 2005)

Nendel valimistel ei otsusta hääletajad n.ö asjaküsimusi vaid valivad “esindajaid”, kelle poolt “valimiste eel lubatakse rahvale “uut poliitikat” ja muud meelepärast, pärast valimisi “unustatakse” kõik lubadused” (minu artikkel: 1000 aatane probleem). Miks ja kes on asendanud asjaliku arutelu sisutühja demagoogiaga? Miks ei lasta Eesti valijal rinda pista konkreetse probleemidega, miks ei äratada inimeste huvi demokraatia ja inimühiskonna küsimuste vastu? Miks ei anta valijale võimalust end harida? Miks ei anta võimalust kaasa mõelda ja osaleda oma ja oma laste tuleviku kujundamisel? Rahvas pole riigist võõrandunud vaid rahvas on võõrutatud. Minu arust sama protsess ainult jätkub, eesti rahvast muudetakse järjest riiklusvõimetumaks. Kas selle eest ongi mõni nn. poliitik saanud välismaalt suure auraha või kõrge ametikoha? Miks peaks muutma eesti rahva riiklusvõimetuks— vastus on lihtne selleks et saada oma valdusesse eestlaste geopoliitiliselt kõrgväärtuslik territoorium (vt. Leito, Vello, “Eesti & geopoliitika, iseseisev Eesti Vabariik või Euroopa Liidu uuskoloniseeritud provints?”, Tallinn 2002)?

“Demokraatlikul elukorraldusel, kus kodanikud omavad suveräänseid võime, need võimud algul madaldatakse ja hiljem lähevad kaotsi, kui usaldatakse saamatu massi valdusse”. (“Under democratical government, the citizens exercise the powers of sovereignity; and those powers will be first abased, and afterwards lost, if they are committed to an unwieldy multitude”; “The history of the decline and fall of the roman empire, volume the first”; lk. 61; ch. 2; Gibbon, Edward, Penguin Books 1995; allakirjutanu tõlge). Niimoodi arvas, üks inimajaloo tuntumaid ajaloofilosoofe Edward Gibbon aastal 1776 ja raamatut: “Rooma impeeriumi allakäik ja langus” loetakse raugematu huviga tänapäevalgi, pole kunagi eesti keelde tõlgitud. “Oleme lasknud kodakondsuse institutsioonil madalduda tasemini, mis võimaldab saada meie esindajaks neil, kes selleks iial saada ei oleks tohtinud ja kes, sarnaselt paljudel meie endi hulgast, ei oleks iial tohtinud saada isegi kodanikuks” (lk. 75; “Ahvist kodanikuks…või vastupidi”; Sõlg, Raigo; Matrix 2005). Mõlemad autorid kirjeldavad ühte ja sama nähtust, esimene põhjust, teine selle tagajärge. Eestis ei lastudki demokraatlikul ühiskonnal tekkida, lõpuks läksid kaduma need vähesedki demokraatia sugemed, õigusriik ja iseseisvus sama rada pidi, sest meie “esindajaks” pääsesid need, kes “ei oleks iial tohtinud saada isegi kodanikuks”. Mida oleks pidanud tegema? Kes saavutasid elu eelised ja privileegid kord oma maad ja rahvast reetes ja müües, teevad seda suurima hea meelega jälle, sest seda oskavad nad hästi? Ilmselt oleks pidanud jätma eelmise okupatsiooni tegelased, parteilased, kolonistid ilma kodanikuõigusest ehk “suveräänsest võimust” (vt. E. Gibbon)— õigusest valida ja olla valitud, isegi mitte kohalikesse omavalitsustesse. EL-i survel läks teisiti. Kui peaks Eesti saama taasiseseisvuma, tuleks saatuslik viga parandada, kuid “endistele” lisaks peaksid sama saatust jagama veel “praegused” brüsselitöölised.

Jaan Hatto,
EIP juhatuse liige

Kuhu kadus Eesti demokraatia?

Meie praeguse elukorralduse juures võib ükskõik milline ahv ükskõik kust ilma nurgast tulla, lüüa raske dollaripaki lauda ja asutada Eestis tele,- raadiokanali, perioodilise väljaande või muu meedia väljundi ning alustada Eesti riigi põhiseadusliku korra õõnestamist, kuigi karistusmäärustiku (§-d 231 ja 233, EV põhiseadusliku korra vägivallata muutmine välismaalas(te)e poolt) järgi on see süütegu ehk kriminaalkuritegu. Niimoodi osutub kogu eurorahvahääletuse eelne europropaganda tegelikult Eesti seaduste järgi seadusvastaseks, sest seda tegid esmajoones välismaises omandis olevad meediakanalid. Isegi Eestisse lähedatud saadikud ei suutnud end tagasi hoida ja kutsusid eestlasi hääletama EL-i poolt. Nemad ometi oleksid pidanud arusaama mida nad tegid. Meedia— neljas võim, võib olla vaid oma kodanike omandis, see vältimatu demokraatia eeltingimus. Kui 80-ndate lõpus poliitiline elu uuesti elavnes, karjatas kommunistliku partei hääletoru “Rahva Hääl”: “Kes tellib muusika?”. Kui meie suurparteid kulutasid eelmisel valimistel kümneid, mõnedel andemetel sada miljonit “vile peale” ei iitsatanud ükski meedia kanal: “Kes tellis muusika”, kust see raha tuli, kui palju läks maksma ühele ja teisele parteile antud hääl? Kas pole see sama küsimus, kes tegelikult juhib Eestit? “Erakondade kulutused on eriti suured just mahukate, kuid sisutühjade valimiskampaaniate läbiviimise tõttu” (lk. 97; “Ahvist kodanikuks…või vastupidi”; Sõlg, Raigo; Matrix 2005). Kas ei peaks olema kõigile näha ja väga rangelt reglementeeritud, kust ja kuidas parteid oma raha saavad ja ilmselt olema maksimeeritud summa, mida partei summaarselt võib vastu võtta sponsoritelt. Kõige vähem tohivad need kes “ei oleks iial tohtinud saada isegi kodanikuks” (vt. R. Sõlg) suruda oma käe maksumaksja taskusse, nii sügavale kui ise vaid soovivad. Pean siin silmas parteide rahastamist riigieelarvest, nagu selle seadustas praegune riigikogu koosseis (Erakonnaseadus § 12-5(2)). Miks peaks keegi kõigele lisaks ujuma veel rahas, kui tal on oma jutu järgi programm, mille poolt iga surelik nagunii kahe käega hääletaks? Kui läheb viltu, kes siis parandab? Ilma korrigeeriva institutsioonita võib inimühiskond välja näha, nagu ise liikuma pääsenud juhita auto, veeredes allamäge, kõigi silme all, ilma et keegi suudaks midagi ette võtta. Vana Rooma demokraatias oli korrigeerivaks institutsiooniks censori institutsioon. Tänapäeva gümnaasiumi lõpetaja ei tea millised institutsioonid olid iidses demokraatias ja ülikooli lõpetaja ei tea, mis funktsiooni need õieti täitsid. Niimoodi siis õpitakse demokraatia ajaloost “demokraatlikus” Eesti Vabariigis. Inimühiskonnal on võimatu toimida ilma korrektsioonifunktsioonita, vähemalt mitte pikema aja—mitme inimpõlve vältel. Inimlapsed on kord juba enda arvates ilmeksimatud ja ilmselt pole võimalik korrektsioonifunktsiooni anda kellelegi vähemale kui tervele rahvale. Õiguskantsleri murdumine poliitilisele survele Euroopa Põhiseaduse küsimuses on näide meie oma ajast. Shweitsi Vandeseltsi liiduseaduse (Bundesverfassung der Schweizerischen Eidgenossenshaft) artikkel 121 sätestab, kui keegi kodanikest või kodanike ühendustest suudab 100 päevaga koguda 50 000 häält äsja vastuvõetud seaduse või muu võimuesindajate otsuse vastu—pannakse see rahvahääletusele. Sama kehtib ka vastupidi: kui keegi kodanikest või kodanike ühendustest suudab koguda kodanike poolt algatatud otsuse toetuseks 100 000 allkirja, siis pannakse see rahvahääletusele. “Shweitsi elanikond armastab väga rahvaalgatust liiduseaduse osaliseks revisjoniks (seaduse nimi—allakirjutanu tõlge). Selle kehtestamisest saati aastal 1891 on seda seadust kasutusele võetud umbes 300 korral” (“Die Volksinitiative auf Partialrevision der Bundesverfassung geniesst in der schweizer Bevölkerung grosse Beliebtheit. Seit ihrer Erführung im Jahre 1891 wurde sie rund 300 Mal ergriffen”; “Neue schweizerische Verfassungsgeschichte”; Kölz, Alfred; lk. 916; Bern 2004) Miks õnnestuvad Shweitsi demokraatlikud, erapooletud arutelud ja ausalt läbi viidud hääletused, andes korduvalt tulemuse, mis on saanud rahvusele hüvanguks? 20-ndatel olevat püütud Eestis samuti shweitsi tüüpi demokraatiat juurutada, mis olevat ebaõnnestunud eestlastele iseloomuliku riiakuse ja küündimatuse tõttu. Arvan et probleem polnud niipalju eestlaste küündimatuses, kui võõrvõimude sekkumises esimese Eesti Vabariigi ellu. Sekkumise eesmärgiks oli likvideerida Eesti demokraatia ja seeläbi—seejärel Eesti iseseisvus ja omariiklus, nagu teame, see ka õnnestus. Sama skeem toimib ka tänapäeval. Valimiste eel patsatavad Rootsis põrandale läbi postiluugi eri parteide valimisnimekirjad ringkonnas: kollane kommuni (eesti vald), sinine lääni(maakond) ja valge riigipäeva oma. Rootsis õiendatakse kõik valimised ühel ja samal päeval. Kuidagi kummaline, midagi oleks nagu pildilt puudu, Eestis ilmselt puuduvad maakonnad. Maakonnad on siiski olemas, asi on hoopis selles, et eesti ebademokraatlikud poliitikud on lihtsalt usurpeerinud ühe Euroopas valitava demokraatliku instantsi ja muutnud selle oma broilerite kasvatuseks. Maakonna volikogu peab saama rahva poolt valitavaks, koos maakonna ulatuses toimivate kohalike parteidega.

Võib-olla ühiskonnast kadunud demokraatia on leidnud endale siiski koha koosoleku saali suletud uste taga ja korvatakse parteisisese demokraatiaga, nagu seda NL-s valelikult väideti. Kes on siis partei meie praeguses Eestis, pean siin silmas eelkõige riigikoguparteisid? Kas liikmed? Volikogu? Juhatus? Või esimees? Tegelikult pole lugu parem, kui NL-s. Avalik saladus on et meie riigikogu suurparteide liikmed on surnud hingede lõputu nimekiri ja suurpartei isegi ei tea, kas nad pole vahepeal Looja parteisse üle läinud. Partei volikogu? See on poliitiline armulaud, kuhu kogunevad parteisõdurid, kes pumba juurde pääsenud suurparteilt midagi saada loodavad. Partei juhatus— koerte kool, kus asjaosalised peremehe (s.o. parteiesimehe) märguande peale vajalikke asendeid sisse võtavad ja peremehe soove silmist aimavad. Neil on juba mida kaotada. Kes on siis partei esimees? Meie näitel on esimees võõrvõimu käsualune– agent, tõeline “meie mees Havannas”. Viibib regulaarselt võõrriigi pealinnas või resideerub seal. Partei põhikirjal pole tähtsust. Selline olukord on aastate pikkuse suunatud allakäigu tulemus. Siin on ka seletus sisutühjadele kampaaniatele ja neisse uputatud suurele rahale. Võitmaks valimisi, võõrvõim ja tema käsilane(sed) ei saa ju võidelda rahvuslike huvide Eestis. Suur Raha, rahva riiklusvõimetuks muutmine ja võimust ja riigist võõrandamine on nende võimalus, võimalus Eesti üle valitseda.

Eesti demokraatia on sarnane NL-u omaga, kus nn. konstitutsioon oli täis õigusi ja vabadusi, elus aga kehtisid hoopis teised reeglid. Eestis on olemas kahtlemata demokraatlikud vabadused: kogunemis-, sõna,- trüki,- südametunnistuse-, väljendusvabadus jne, mis puudusid NL-s, aastani 1988. Kuid demokraatlikud vabadused ei ole veel demokraatia, kuigi neid kahte sageli segamini aetakse, teisalt ei ole demokraatia ideoloogia. Kahjuks on ta muudetud demagoogia vaieldamatuks kategooriaks. Demokraatia on pelgalt ühiskonna elu korraldus. Mis siis on toimunud? Eesti Vabariigi Põhiseadus annab küll võimu rahvale, kuid teisalt terve rida põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi ja käitumisnorme võtab rahvalt võimu, mida põhiseadus talle annaks.

Mida siis teha? Ühe sammuna kehtestama rahvaalgatuse, mitte sellise nagu arutas riigikogu ja mis oli mõeldud rahva petmiseks vaid shweitsi tüüpi institutsiooni. Mõnikord kutsutakse seda samuti otsedemokraatiaks, kuigi mõiste ei ole päris täpne. Ei saa unustada, et EL ei luba meil seda kehtestada. Seda saab teha vaid iseseisvas riigis. Riigikogu valimistel antud häälte arvestamiseks pakun märksa lihtsama skeemi praeguse— modifitseeritud d´Hondti jagajate jadade meetodi asemel (Riigikogu valimise seadus § 62(5)) . Hääletanute arv jagatakse mandaatide arvuga, saadakse kvoot. Terve Eesti on üks valimisringkond. Kõik kandideerinud kodanikud ja kodanike ühendused, kes selle ületavad pääsevad riigikokku, nii naeruväärselt lihtne see ongi. Kodanike ühenduste ehk parteide mandaatide arv saadakse neile antud häälte arvu jagamisel kvoodiga. Muidugi võiks olla korrektsiooni klausel, kui 10 protsenti jääb kvoodist puudu, pääsetakse sellegi poolest veel riigikokku, keegi ei peaks välja jääma, mõne või mõne kümne hääle puudumise pärast. Partei kandidaadid pääsevad ameteisse vaid neile antud häälte hulga, mitte partei enda poolt tehtud järjestuse kohaselt. Ülalmainitud keerulise nimega kõrgema matemaatika ainsaks sisuks on, et tavaline Juhan ei saaks aru kui tal nahk üle kõrvade tõmmatakse. Ei saa unustada ka nüüd, et EL ei luba meil sellist häälte arvestussüsteemi kehtestada, sest nemad juhid praegult mängu, mitte meie rahva tahe. Nende juhiroll ei tohi ohtu sattud. Seda saab teha vaid iseseisvas riigis. Mitmed teised ideed on ära toodud juba varem. Kõiki vaatekohti ma ei vaaginud. Ilma demokraatiata ei suuda me püsida iseseisva riigina, ilma iseseisvuseta ei suuda me alalhoida oma riiki, ilma omariikluseta kultuuri, rahvast, keelt ja paljut muud. Nii lihtne see ongi.

Jaan Hatto
EIP juhatuse liige

Eesti suurim probleem.

Arsti töös on kõige olulisem panna õige diagnoos, vastasel juhul osutub ravi kasutuks, veelgi halvem, võib patsiendi seisukorda hoopis raskemaks muuta. Kas Eesti hädadele võiks leida ühist nimetajat, probleemide sõlmprobleemi, millest saavad ülejäänud alguse? Vahetult enne Eesti taasiseseisvumist puistati Soome pressis südant üllatavalt avameelselt. Kas selline avameelsus oleks võimalik veel tänapäeval? Jaakko Okker kirjutas: “Baltikumil on suur strateegiline tähtsus. Näiteks (N) Eesti ajaloos on viis pikka ajajärku, millal kaks või enam suurvõimu võitlesid ülemvõimu pärast Eesti territooriumil: 1208-1227, 1558-1629, 1700-1721, 1917-1920 ja 1939-1944. Eestlaste jaoks on olnud sellel hävitav tulemus. Eestlaste arv on Eestis vaid viiendik Soome elanikkonnast, kuigi aasta 1550 paiku oli soomlasi ja eestlasi enamvähem sama palju”. (Baltialla on suuri strateeginen merkitys. Esimerkiksi Viron historiassa on viisi pitkää kautta, jolloin kaksi tai useampi suurvalta kilpaili sen hallitsemisesta: 1208-1227, 1558-1629, 1700-1721, 1917-1920 ja 1939-1944. Virolaisille seuraukset olivat tuhoisia. Viron virolaisten määra on nyt vain viidenes Suomen väkiluvusta, vaikka vuoden 1550 paikkeilla virolaisia ja suomalaisia oli jonkseenkin yhtä paljon. 20.1.1990, Okker, Jaakko “Uusi Suomi”). N: kui Soome legendides ja lauludes ülistatakse Olavinlinna, siis Eestis— Soome maakonna suurusel maa-alal, kõrgus selliseid kivikindluseid (eesti keeles: ordulinnused) mitukümmend, millest vaid üksikud on säilinud Olavinlinnale võrdväärses seisukorras. Hea näide Eesti maa-ala vastu suunatud geopoliitiliste taotluste meeleheitlikkusest.

Teravapilguline vaatleja leiab eelpool kirjeldatud vastasseisu samuti tänapäeva Eesti poliitiliselt maastikult. Lahinguid ei saada muidugi enam kahurimürin ega raudrüüde kolin, vastamisi ei ole armeed vaid nn. poliitilised jõud. Meie “suurtel” parteidel on rajatagune peremees-sponsor, kas ida või siis lääne oma. N: “oma näost, oma nimest sootuks loobuda võin”, kõlab üks eesti laulusalm ja eesti mõõdukatest saab sotsiaaldemokraatlik partei. Käputäis võimalik, et ühel või teisel moel ülesostetud prominente, hakkab uuesti promoma eestlastele võõrast ideoloogiat, mis on juba kord siin täieliku krahhiga lõpetanud. Sisepoliitiline heitlus ei käi selle nimel, kes suudab välja pakkuda parima tulevikuprogrammi Eesti rahva jaoks, vaid mudamaadlus (õige tähelepanek), et oma rajataguse peremehe mõjureviiri kasvõi karvavõrra edasi nihutada. N: “ühinenud erakonna põhivastasteks saavad /—/ püüdlused viia Eesti välja lääne mõjusfäärist”, tsitaat Res Publica ja Reformierakonna ühisdeklaratsioonist. Sõlg, Raigo, “Ahvist kodanikuks… või vastupidi.”, lk. 83, 2005. Meie kultuuriruumi ei kiirga vaimusära väitlustest sügavalt haritud ja palju lugenud rahvajuhtide vahel. Mängus on hoopis teised vahendid, eelkõige raha—äraostmine, skandaliseerimine ja/või naeruvääristamine peremeestele kuuluvas meedias, pettus, vale, konspiratsioon, laimavate väljamõeldiste levitamine agendikarja kaudu. Riikide ja rahvaste alistamine sellel moel pole maailmaajaloos üldse ainukordne, eriti kaasajal. N: vt. Madisson, Tiit, “Uus maailmakord, judaistide ja vabamüürlaste varjatud tegevus rahvaste ja riikide alistamisel”, Lihula 2004. Valimiste eel lubatakse rahvale “uut poliitikat” ja muud meelepärast, pärast valimisi unustatakse kõik lubadused ja täidetakse edasi rajataguste niiditõmbajate näpunäiteid. Paduliberalism, millega kanditakse okupatsioonist vaevatud ja vaesunud rahva maad ja metsad rikastele välismaalastele on üheks selliseks näpunäiteks. Loomulikult ei mahu sellele näitelavale eetika (vt. minu artikkel: Eetika kriis Eestis), isamaalisus, eestlus, kristlus, vaimsus ega aatelisus. Need tuleb lüüa kõrge kaarega porri ja jaluli peal trampida, et nad sealt kunagi ei tõuseks. Põhjust pole vaja kaugelt ega kaua otsida: ülevad inimväärtused oleksid vaid takistuseks sfääride sõjale, mida eestlaste maal järjekordselt peetakse. Rahva hulgas võib selline oma riigi allakäik ainult tülgastust tekitada, et inimesed enam hääletama ei lähe on sündmuste loomulik käik, mitte mingi arusaamatu käitumine, millele pole õiget seletust. Kardan, et paljud praegused valijad ei käi Eestile paremat tulevikku valimas, vaid on “suurest vastuseisust” õieti aru saanud ja valivad endale ja Eestile uut head peremeest kas idast või siis läänest. Orja igavene unistus heast isandast. Mõnikord ühineb läänerinne idarindega ühisrindeks eesti rahva vastu, kui on vaja Eesti rahvuslike huvidele ja eesti rahvale järjekordne löök anda. Näiteid pole jälle raske leida: Euroopa Liitriigi põhiseaduse vastuvõtmine; Tartu rahust loobumine, Putini- Paeti piirileppega; kohalike parteide (eesti keeles: valimisliidud) ärakeelamine. Mida nad seal kohapeal ikka õiendavad, täitku meie käsku, nagu meie teiste käsku täidame? Aamen! Eesti rahvusliku vääringu— Eesti krooni käibelt kõrvaldamine ja Eesti Panga sisuline likvideerimine, millega kaoks Eesti iseseisev rahanduspoliitika. Julgen väita, et me oleme jõudnud taas sellisesse ajajärku, mida Jaakko Okker oma artiklis kirjeldab ja arvult juba kuuendasse. See ongi meie aja sõlmprobleemiks. Teisi sõnu, meie suurimaks probleemiks on võõrvõimude aktiivne kui mitte öelda agressiivne sekkumine Eesti ellu. Nad on madaldanud, labastanud, läbustanud, korrumpeerinud, demoraliseerinud, amoraliseerinud, konspireerinud, korporeerinud, kriminaliseerinud eesti ühiskonda, teinud siin asju, mida kodus ei tehda, valitsemaks Eesti üle. Hetkel on Eesti lakanud olemast nii demokraatlik kui iseseisev riik. N: Rahvaliit kaldus 2002 aastal Euroopa Liidu kuulumise vastasele seisukohale, oli selge—Euroopa Liit pole Eesti huvides, äkki tegi Rahvaliit kannapöörde ja asus Euroopa Liitu toetama, sellega võeti ilmselt viimane võimalus referendumit nii seaduslikult kui demokraatlikult läbi viia. Stockholmi Eesti Päevaleht kirjutab: Euroopa Liit lõhub Eesti põllumajandust, selle asemel et lasta põllumeestel oma toodangut kasvatada, /—/ külvab Euroopa Liit põllumajandusfirmasid üle suurte toetustega, /—/ rahvaliitlased jaotavad rahad oma meestele. Jaanus Marrandi (kelle firma on saanud 33 miljonit), Aavo Mölder (28 miljonit), Urmas Ingver (25 miljonit), Tiit Tammsaar (10 miljonit) jne. (30.03.2006, Ignats, Ülo, “EPL”). N: AIDS-i levikule pole võimalik piiri panna, sest Euroopa Liit ei luba karistada narkomaane, pederaste jt. kurjategijaid karistustega, mida nad tegelikult väärivad. Sündimust on raske tõsta, sest Euroopa Liit ei luba kehtestada selle kohast perekonna seadusandlust. Vabamüürlaste tulevikuvisiooni järgi peab perekond kaduma. Ma ei saa väita, et on sekkutud Eesti Vabariigi siseasjadesse, sest nagu on ilmnenud meie praegusel Eesti Vabariigil ei ole siseasju, samuti mitte territoriaalset puutumatust ega rahvuslikku ühtsust (Setumaa tükeldamine), sellised asjad on teistel riikidel. Tuleb tõdeda, et eesti rahva suurim probleem on juba 1000 aastat vana ja ilmselt veelgi vanem. Meil on väga raske midagi parandada ja ravida, kui me ei tea hädade tegelikku põhjust, kui me ei tee endale selgeks meie tegelikku geopoliitilist olukorda ja kui meie teadmatust kasutavad ära võõrvõimud meie endi vastu. N: vt. Leito, Vello, “Eesti & geopoliitika, iseseisev Eesti Vabariik või Euroopa Liidu uuskoloniseeritud provints?”, Tallinn 2002.

Jaan Hatto,
EIP juhatuse liige

Euroopa põhiseadus—riigipööre Eestis.

Nagu juba mainisin ei ole suutnud praegune rezhiim muud teha kui panna toime kuritegusid oma rahva vastu. Putini-Paeti paktist kirjutasin, järgmine kuritegu on nn. Euroopa põhiseadus. Kust see nn. põhiseadus üldse välja kasvas? Pollitikat jälginud eestlane vastaks mõtlemata—Euroopa tulevikukonvent koostas Valery Gisgard d´Estaingi juhtimisel. Tegelikult on selle dokumendi ajalugu veelgi pikem. Minule teada olevatel andmetel koostasid selle Euroopa riigi tegemise plaani kõrgvabamüürlased, kellest nimeliselt on teada prantslased Jean Monnet, Arthur Sather. Plaan valmis juba 1920 aastal (Christopher Booker, Richard North “The great deception: the secret history of European Union”). Vabamüürlased on unistanud Euroopa ühendriikidest kaua. Loomulikult ei ole (sest ei saa olla) selline riigimonstrum mingi demokraatia vaid Orwelli maailm sõna otseses mõttes. Kõik magusamad kohad täidaksid vabamüürlased (nagu komparteilased NL-s), kellele kuuluks kogu omand. Tavalise kodaniku institutsioon on taandatud mingisse riigi- või/ja pärisorja sarnasesse seisundisse, kehasse on sisse pandud kiip, mille kaudu peremees jälgib, arvuti salvestab, kus ta on ja mis ta teeb, vaevalt õnnestub ohvril elada eani, kus ta hakkaks vandenõuimpeeriumilt mingit pensioni saama. Veel enam, puudub raha. Kuidas nii kaugele jõutakse—järk-järgult, iga uut sammu saadab ajupesu kontrollitud meediast? Näiteks nagu seda oli Eesti liitmine EL-ga.

Ilmselt on liigne lisada, et endine Prantsuse president d´Estaing oli samuti kõrgvabamüürlane. Euroopa tulevikukonvendis tehti mitte vähem kui tuhat ettepanekut, kaasajastamaks ja demokratiseerimaks d´Estaingi ja tema vandenõuvendade läinud sajandi algusest pärit projekti. Kõik ettepanekud lükati tagasi—“d´Estaing välistas iga hääletuse” (Anthony Coughlan; Euroopa Liitu üheks riigiks muutva põhiseaduse analüüs”; lk. 17; Tallinn 2005). Suurmeister ei eksi kunagi, nagu kompartei ei eksinud kunagi NL-s, eelmises kõrgvabamüürlaste (Lenin, Trotski (pole isikute õiged nimed) jt.) asutatud orjariigis. Ilmalikel valgustamata pühendamatutel jääb üle vaid toetuseks kätt tõsta—muidu viib teekond koonduslaagri poole, nagu see oli NL-s ja saab olema ilmselt tuleviku EL-s.

Projekti käekäik Maarjamaa pinnal on samuti täis vandenõuhõngu ja salapära. Kogu eurorahvahääletuse eelse aja varjati sellise projekti olemasolu. EL väideti olevat iseseisvate riikide liit. Iseseisvuslastele oli projekti olemasolu teada, kuid meid ei lastud teabevahendite ligi. Projekti eesti keelde lihtsalt ei tõlgitud, eesti keelne tõlge ilmus internetti mõned päevad ennem rahvahääletust 14. septembrit 2003. Nii ei saanud eesti valija teada, mille poolt või mille vastu ta tegelikult oma hääle andis. Kas see on aus ja demokraatlik selle üle võib lugeja ise otsustada? Teine salatsemine ja läbinähtav silmamoondus seostub projekti nimega, mis ingliskeeles kõlab: “The treaty establishing a constitution for Europe”, sõnaselgelt on öeldud, et tegemist on dokumendiga, mis “kehtestab Euroopale konstitutsiooni”, ehk põhiseaduse. Ometi ei suudetud pealkirja eesti keelde tõlkida, väideti et tegu on vaid “põhiseadusliku leppega”—rahvusvahelise välislepinguga. Asi läks isegi nii kaugele, et korjati ära Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitluse infobroshüür, kus siiski mainiti et tegemist on põhiseadusega, viimane asendati uue samasuguse broshüüriga, ainult et see lause oli välja jäetud. (Allar Viivik “Õhtuleht”). Manipulatsiooni saatis kummaline retoorika, mille järgi ei saavat välislepingut rahvahääletusele panna—nähtavasti ei olnud rahval vaja isegi teada mida see endast kujutas. Kuidas see läheks kokku põhiseaduse 56. paragrahviga: “kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas”. Kujutage ette, kui pättpoliitikutel oleks riigi mahamüümisest veel vähe ja nad müüksid maha ka rahva—näiteks orjadeks. Keegi ei saaks vastuvaielda ja poleks isegi vaja teada mis toimub, sest tegu oleks kindlasti välislepinguga? 2004 aasta sügisel levisid kuuldused, et kavatsetakse projekt salaja vastu võtta ja veel esimestena Euroopas. See oleks tähendanud riigipööret EV seaduste järgi. Iseseisvuslaste otsustav meeleavaldus 29.10.2004, tuli võimudele üllatusena, loodeti et nn. eurovastasus on Eestist juba kadunud. Piketile eelnenud telesaates irvitati: “jälle on platsis need kolm kes ei väsi oma trummi (EL-i vastasus) tagumast”, meid kogunes üle 30-e. Nüüd jõudis sellise projekti olemasolu laiema avalikkuse ette.

Kui probleem oli lauale tõstetud ju siis pidi midagi ette võtma. Moodustati mitu komisjoni, kes võimaliku vastuolu projekti ja EV põhiseaduse vahel pidid välja selgitama. Erapooletu juristide komisjon (Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon: Paul Varul, Uno Lõhmus, Kalle Merusk, Heiki Pisuke, Jüri Raidla, Märt Rask, Heinrich Schneider, Eerik-Juhan Truuväli, Henn-Jüri Uibopuu ) jõudis järeldusele, et projekt on EV põhiseadusega vastuolus ja seda saaks vastu võtta ainult rahvahääletusel. (http://www.just.ee/index.php3?cath=1581) Neile sekundeeris õiguskantsler Allar Jõks: “Taolise muutuse saaks vastu võtta aga ainult rahvahääletusel” (Allar Jõks: Põhiseaduse leping ja põhiseaduse—õiguslikke küsimusi (3); 18.02.2005; http://euro.postimees.ee/180205/lisad/eu roopa_pohiseaduse_leping/arvamus/157868.php). Analüüsi tulemus nagu oli arvata, maandus lauasahtlis ja sealt enam välja ei tulnud. Meediasse ei jõudnud sellest ainsatki rida, sinna jõudsid vaid uudised, mis edendasid Suure Euroopa suurt üritust. Kui erapooletu ja demokraatlik on meie meedia võib siin lugeja ise otsustada. Loodame, et lugeja ei loe ega telli rohkem ühtegi välismaalaste kuuluvat perioodika väljaannet. Vapper noor mees Argo Loo kaitses magistri kraadi teemal: “Euroopa põhiseadus on Eesti riigi lõpp” ja selgitas teadusliku rangusega, kuidas projekti jõustamine tähendaks lõppu Eesti riigile. Kui rahvuse erapooletuimad ja nimekaimad asjatundjad olid öelnud oma sõna, ei jäänud riigikogul muud üle, kui panna Euroopa põhiseadus rahvahääletusele. Ometi seda ei tehtud, selle asemel panid riigikogulased kokku oma “komisjoni”, kes deklareeris peagi, et Euroopa põhiseadust ehk põhiseaduslikku lepet nende keeles, rahvahääletusele ei panda. Kui riigikord asendatakse teise riigikorraga ja põhiseadus teise põhiseadusega siis ei ole see nii suur muutus, et seda rahvahääletusele panna, kuigi kehtiva Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi ei saaks teisiti toimida. See kõik ei olevat midagi muud kui EV Põhiseaduse “täiendamine”, kusjuures puudub võimalus põhiseadust üldse täiendada, vaid saab ainult muuta (põhiseaduses toodud korra kohaselt). Vastuolu peaks olema ka selles, et Eesti Vabariik on iseseisev ja sõltumatu riik, iseseisvus ja sõltumatus on põhiseaduse järgi võõrandamatud ja aegumatud (§ 1), Euroopa põhiseadus on aga ülimuslik peaaegu kõigis punktides (art. I-6) ja mille üle veel ei ole, siis sellele võib oma ülimuslikust, kelleltki küsimata laiendada. (art. I-18 ja IV-444). Ilmne on sarnasus NL-i konstitutsiooniga.

Prantsuse ja Hollandi rahvused ütlesid otsustava “ei” Euroopa suurriigile, kuigi prantsuse meedia oli hirmutanud sel puhul vaat et maailma lõpuga. EL-i juriidiliseks aluseks on Nice leppe aastast 2003 ja seda saab muuta vaid kõikide lepinguosaliste poolt ühehäälselt—Euroopa põhiseadust enam kuidagi ühehäälselt vastu võtta ei anna, sest Prantsuse ja Hollandi hääl on n.ö, ennistamatult kaduma läinud. Kõigi loogika ja juriidika reeglite järgi oleks pidanud oht möödas olema ka Eesti jaoks ja demokraatia Euroopas vähemalt selleks korraks päästetud. Seda suurem oli minu üllatus, kui sattusin 2005 aasta oktoobris ingliskeelsele rahvusvahelisele konverentsile Tallinnas, kus suure häälega nõuti projekti vastu võtmist, kõige lõpuks sörkis kõnepulti lühike juudi vanamees—professor-doktor, kelle konksus nina paistis hädavaevu puldi tagant välja ja karjus kileda häälega, et Euroopa põhiseadus tuleb koheselt Eestis vastu võtta. Rein Lang ja teised eesti õiguspoliitikud kuulasid noruspäi ja punaste kõrvadega, nagu kodutöö tegemata jätnud koolilapsed. Mis maailmas me õieti elame?

Vandenõul on nõrkus numbri-, sümboli,- kuupäevamaagia järele, korduvad numbrikombinatsioonid ja kuupäevad jättes kõrvalseisjale mulje vaimuhäirest, seda see ongi (vt: http://www.freemasonrywatch.org ). Üks selline “maagiline” kuupäev on 9. mai, ei ole juhus, et eelmises orjariigis oli see suur püha ja tulevases jälle—vaata ja imesta: Euroopa päev! Niisiis Euroopa päeval otsustas riigikogu, kuulutada Eesti Euroopa riigi osaks—osariigiks ja kehtestas siin Euroopa põhiseaduse. Tavakodaniku jaoks kohe ja korraga midagi ei muutunud: Eesti raadio loeb ilmateadet ja poes müüakse edasi leiba ja vorsti. Eesti esinduskogu ei tee sellist otsust esimest korda. Samalaadse otsuse tegi 21. juunil 1940, siis kehtestati Eesti maa-alal “nõukogude kord” ja ühineti NL-ga. (vt: “Eesti rahva kannatuste aasta” lk. 63; Eesti Kirjastus; 1943 Tallinn, soovitan lugeda!). Tegu oli riigipöörde ja riigireetmisega siis ja oli seda ka nüüd. Vaata lugeja sellisel maal ja sellises maailmas meie elame. Siin võib juhtuda ükskõik mida kui rahvast, riigist ja kõigist selle seadustest niimoodi üle sõidetakse. Levinud kuulduste järgi olevat riigikogu fraktsioonide esimehed selles otsuses kokku leppinud ja saadikud pidid sellekohaselt hääletama. Kes aitas fraktsioonide esimeestel sellisele otsusele jõuda? Selline riigikord ei ole demokraatia vaid oligarhia, mida ilmselt suunatakse rajatagant. Eesti rahva arvamus ei huvitanud kedagi, isegi ühtegi rahvaküsitlust ei tehtud. Mõni mees kindlustas nähtavasti endale rikka mehe elu “õieti” hääletades—elu lõpuni. Kõige raskemas rahahädas juudastele on nähtavasti nende osak juba lunastatud—“riigikogu liige Imre Sooäär saab Pädaste mõisa kuue meele pühamu rajamiseks 9,9 miljonit” (Villy Palmets “Äripäev” 17.03.06). Rootsis ringleb anekdoot Eesti riigist: Mis vahet on inglise jalgpalli klubil ja Eesti riigil—pole mingit, ei, on küll—hinna vahe?

Jaan Hatto
EIP juhatuse liige

Putini-Paeti pakt—kuritegu eesti rahva vastu.

Minu arvates viiamaste riigikogu valimiste järel võimule pääsenud kildkond ei ole paljut muud teinud, kui oma maa ja rahva vastu kuritegusid toimepannud. Alustaksin nn.Vene- Eesti piirileppest ehk Putini- Paeti paktist, nagu rahvsulik seltskond seda kutsub. Meie võõramaalaste omandis olev meedia ei säästnud sõnu kirjeldamaks kui vajalik olevat piirilepe Venemaaga. Seda lepet ei ole olnud kogu teise Eesti Vabariigi aja ja nüüd oleme elanud enam kui aasta ilma selle leppeta, pärast Venemaa poolt oma allkirja tagasivõtmist ja meil pidavat sellegipoolest väga hästi minema, järelikult piirilepet ei olnud vaja meil, vaid kellelgi teisel. Kellel siis, sellest järgnevalt? Lepingu saavutamiseks olevat välisministeeriumis palju tööd tehtud. Vaatleme seda “saavutust” ja “vajalikkust” lähemalt: kuna Eestile kuuluv Narva tagune alla kingitakse lepinguga Venemaale siis jookseb tulevane piir keset Narva jõge, Narva jõe paisutab üles tamm, millest teine pool kuulub Venemaale koos lüüsidega, millega saab üles paisutada ja alla lasta jõe seda osa, mida kutsutakse Narva veehoidlaks. Ilma Narva veehoidlata ei saa töötada Eesti kaks suurt soojuselektrijaama ega varustada tervet Eestit elektriga, kui Venemaa peaks maha laskma omapoolse tammi poole, siis poolde jõkke ulatuv tamm ei paisuta jõge ja Narva jõe veest ainuüksi ei piisa elektrijaamade jahutusveeks. Peaks võhikulegi selge olema, et tegu on Eesti jaoks strateegiliselt üliväärtusliku territooriumiga—sisuliselt terve Eesti elektrilülitiga. See elektrilüliti on aga Venemaa käes ja ministeeriumi suure töö tulemus oli, et seda ei kavatsetagi tagasi küsida, mis sest et see on meie oma. Vaata lugeja kui huvitaval ajal me elame. Vähemalt keegi ei pea oma peanuppu vaevama kilplaste seiklustele uue osa väljamõtlemisega—see on võtta n.ö. elust endast. Mida peaks eestlane tundma kui Eestimaa jagataks kaheks kuskil Rakverest idas, lääne pool jääks mingile võõrvõimule, teine pool läheks Venemaale. Täpselt niimoodi tunneb end praegult setu, kelle kodumaa jagatigi Venemaa ja EL-i vahel. 2. veebruaril 2006 kogunes Tartus üle 300 meeleavaldaja, kantuna patriotismist ja kodanikuvastutusest, maja ette Vanemuise tänaval, kus kunagi sõlmiti Tartu rahu. “Setomaa on Eesti osa”, “Setomaa on osa Eesti seaduslikust territooriumist”, “Setod on osa eesti rahvast”, “Eestile tagasi Tartu rahuga kokkulepitud piir”, võis lugeda kümnetelt plakatitelt. Oleme vist tagasi aastas 1988, kus rahvuslike huve võis lugeda meeleavaldajate kümnetelt ja sadadelt loosungitelt—Toompea koridorides uitajad ei paistnud neist midagi kuulnud olevat. Tundub et just palju ei eksita kui riigikogus üksteist kõntsaks sõimatakse. Oma kõnes ütlesin, et meie praegune EV ei tunne ei “rahvuslikku ühtsust” ega “territoriaalset terviklikkust”, need on olemas teistel riikidel. Rahvuslik ühtsus tähendab, et omi hätta ei jäeta ja “üks kõigi ja kõik ühe eest” kehtib ka elus ja mitte ainult seiklusromaani lehekülgedel. Kinke võib teha niisama, tavaliselt tehakse ikkagi tänutäheks. Mille suure hindamatu heateo oli Venemaa Eestile teinud, et Eesti ei suutnud seda muud moodi korvata ega selle eest tänada kui pidi tasuma oma territooriumiga. Jah! Selline heategu leidus, vähemalt vene arusaamist mööda—“fashismist vabastamine”. Normaalsed suhted kahe riigi vahel saavad tugineda ainult vastastikusel mõistmisel ja heatahtlikkusel. Kunagiste NKVD väljamõeldistele ei saa tänapäeval rajada heanaaberlikke suhteid kahe iseseisva riigi vahel. Venemaa peab kõigepealt tunnistama Eesti Vabariigi okupeerimist NL-i poolt, eesti rahvale osaks saanud ülekohut, tunnistama Tartu rahu ja seeläbi Eesti Vabariigi järjepidevust ning 1920 aastast pärit tõotust, mitte kunagi enam oma käppa Eestimaa järele sirutada. Seda kõike ennem kui Venemaaga üleüldse läbirääkimislaua taha istutakse. Praegune Eesti alade ära kinkimine “fashismist vabastamise” eest on eesti rahvale osaks saanud ülekohtu kordamine. Tõotusest pole juttugi ja käpp on jälle Eestimaa küljes. Võtaksin Välisministeeriumi “suure töö” kokku lausega: oma maa andsime Venemaale ja venelased võtsime endale. Ilmselt ei ole vaja olla asjatundja rahvusvaheliste suhete alal, taipamaks et Venemaa istus mõlemal pool läbirääkimiste lauda, kui Venemaa ja EL Setumaad tükeldasid ja Eesti elektrilülitit Venemaa kätte andsid. Siit seletus ka Venemaa valulisele reaktsioonilile kui preambulasse ilmus saamatu viide Tartu rahule ja euroopa mehe T.H. Ilvese suurele soovile see sealt ära võtta—seda ei olnud lihtsalt lepingus ette nähtud. Lepingus EL-i ja Venemaa vahel.

Minu rootsi tuttav, kes on eesti asjadega kursis omadest allikatest, selgitas et otsus selline piirilepe ratifitseerida tuli EL-st. Rootsi kui Eesti eestkostja EL-s (määratakse neile, kes oma asjadega isa hakkama ei saa, föreståndare—rootsi keeles) viis selle korraldusele Eestile kätte ja jooksupoiss saadeti Moskvasse allkirja andma. Ma ei võtnud juttu siis sulatõena, kinnitus sellele tuli hiljem. Eesti saadik Stockholmis Jüri Kahn hooples väikse tiraazhilise 4 korda aastas ilmuva “Rahvusliku kontakti” (lk. 37 nr.3 2005) veergudel: “Rootsi on meie jaoks väga oluline partner pea igas valdkonnas. Sel suvel tajusime väga tugevat Rootsi toetust Eesti- Venemaa piirilepingute allakirjutamisel” “Rahvuslik kontakt” on mõeldud väliseestlastele. Ilmselt saadakse siiski aru mida tehakse, sest oma rahva ette ei tulda hooplema sellise pöiasuudlemisega. Mind häirib, et ei soovita näha Tartu rahu märksa laiemat rahvusvahelist tähendust ja esitatakse seda kui pelgalt Eesti- Vene lepingut. Väike rahva üllatavalt jõuline enda eest seismine ja enesekehtestamine üllatas mitmeid Euroopa (suur)riike. Antud olukorra kordumist püüti vältida, nagu teama seega õnnestus. Tartu rahu paneb siiani ebamugavust tundma mitte ainult Venemaad, vaid ka neid samu (suur)riike. Eesti jaoks olulisim ajalooline dokument püütakse sokutada prügikasti, selle asemel et teha sellest Eesti- Vene suhete alustala. Eestit mahitati Tartu rahust loobuma mitte ainult Venemaa vaid ka meie nn. “uute sõprade” poolt EL-s, kellele see on pinnuks silmas ja kes sellega käituvad täpselt samamoodi kui kahe maailmasõja vahel, püüdes maailmakaardilt kaotada Eesti omariiklust. Kui nad oleksid meie sõbrad oleksid nad aidanud jõudu mööda jõuda muu lahenduseni kui teise Eesti Vabariigi aja suurima läbikukkumiseni. “Piirilepingu ratifitseerimist saab käsitleda üksnes Eesti teadliku ja vabatahtliku äraandmisena, mis võrrelduna 1939 a. baaside lepinguga on veelgi reetlikum” (Eesti Iseseisvuspartei poliitiline avaldus 15.06.2005). Miks siis riigikogu ei tühista—denonsseeri häbistavat lepingut kui Venemaa on selle kõrge kaarega visanud prügikasti ja kui mõtlevate inimeste silmis teeb see eestlastest alistatud rahva või siis debiilikud. Vastus on lihtne—käsku ei ole tulnud ja ilmselt ei tule meie suurparteide rajatagustelt peremeestelt, seda ei saagi tulla, sest viimased on omavahel kokku leppinud ja Venemaal pole muud tarvis kui nautida mängu, kuidas eestlased ise paluvad oma alandus uuesti ja jälle uuesti lagedale tuua. Kuidas selline lugu võis juhtuda: need kes pidid seisma meie huvide ja õiguste eest reetsid meid ja Eestist sai Euroopa riigi—- EL-i osa— osariik kui soovite või oblast? EL kaupleb nüüd Moskvaga üle meie peade, kaubaks lähevad meie rahva varad, maad ja riiklikud alused. Tundub, et meie praegune faktiline “iseseisvus” piirdub sellega, kas püha pronksi panna valvama ainult kaamera või sellele lisaks mõned unised politseinikud.

Jaan Hatto
EIP juhatuse liige

1,044 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>


Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81

Warning: fsockopen() [function.fsockopen]: unable to connect to www.sweetcaptcha.com:80 (php_network_getaddresses: getaddrinfo failed: Name or service not known) in /data01/virt2191/domeenid/www.iseseisvuspartei.ee/htdocs/wp-content/plugins/sweetcaptcha-revolutionary-free-captcha-service/library/sweetcaptcha.php on line 81