Jaan Hatto demokraatiast

Kuhu kadus Eesti demokraatia?

Mis õieti on demokraatia? Sissejuhatuseks peaks pealiskaudseltki määratlema. Sageli tehakse see ülesanne endale lihtsamaks kasutades Abraham Lincolmi sõnu aastast 1863: “of the people, by the people, for the people”, mis maakeelde ümberpanduna tähendaks: rahva enda valitsus, rahva poolt ja rahva jaoks (Regierung des Volkes, durch das Volk und für das Volk/ Demokratie, Brockhaus Enzoklypädie, 19. Auflage). Võimu lubab rahvale anda samuti Eesti põhiseadus: ” Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas”, § 56. Mis siis juhtub vahepeal, kuhu kaob rahva võim?

JAAN HATTO DEMOKRAATIAST
Artiklite kogumik, 2006

Kuhu kadus Eesti demokraatia?

Mis õieti on demokraatia? Sissejuhatuseks peaks pealiskaudseltki määratlema. Sageli tehakse see ülesanne endale lihtsamaks kasutades Abraham Lincolmi sõnu aastast 1863: “of the people, by the people, for the people”, mis maakeelde ümberpanduna tähendaks: rahva enda valitsus, rahva poolt ja rahva jaoks (Regierung des Volkes, durch das Volk und für das Volk/ Demokratie, Brockhaus Enzoklypädie, 19. Auflage). Võimu lubab rahvale anda samuti Eesti põhiseadus: ” Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas”, § 56. Mis siis juhtub vahepeal, kuhu kaob rahva võim?

Riigikogu ja selle saadikuid valib küll rahvas, aga mitte neid kellele rahvas hääle annab, vaid neid kes seisavad partei valimisnimekirjas eespool, nii võib riigikokku pääseda tegelane, kes saab väga vähe hääli. Kes siis otsustab keda riigikokku valitakse? Seda otsustab partei, mida tavaliselt eesti keelele suu- ja meelepärasemalt hellitatakse sõnaga “erakond”. Kes siis põhiseaduse järgi teostab kõrgeimat võimu: kas parteid või rahvas? Kes on partei—sellest allpool? Riigikogu valimine praeguste valimisnimekirjadega, kuidas ka neid ei kutsutaks, on ebademokraatlik ja otseses vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Eelmistest riigikogu valimistel osales 859 714 hääleõiguslikku, kes valisid 101 rahvaesindajat, valimistel andis oma hääle 500 686 valijat. Väike matemaatika annab meile, et üks riigikogu koht vastas 4957 antud häälele ja umbes ühele protsendile valijate poolt antud häältest, riigikogusse pääsemiseks on vaja ületada 5 protsendi künnis, kuid miks viie, miks mitte kahe, kuue, kolme või kaheksa, milleks visatakse prügikasti tuhandete (ligi 25 000) kodanike hääled, et kellelegi on kunagi sümpatiseerinud täisarv number viis. Tegelikult saavad suurparteid “kaotsi läinud” hääled endale, sest riigikogu liikmete arv on igal juhul 101. Niimoodi sunnitakse valijat suurpartei poolt hääletama: me saame su hääle nagunii. Pettunud inimene ei lähe valima ning tema hääl rändab jällegi suurpartei arvele. Kas see siis on demokraatia? Minu arvates peaks riigikogu olema koht, kus tuuakse välja võimalikult paljud eri arusaamad elust? Mõne suurpartei “suur demokraat” on meedias suuresti sõna saanud, nõudes viie protsendi künnise edasist tõstmist, riigikogu töö pidavat sujuvamaks muutuma. Kui Eesti langeks ainuvalitsuse alla, saaks poliitiline elu olema ainult sujuvus ise, kui demokraatlik selline ühiskond oleks, võib lugeja ise otsustada. Valimiskünnis peaks vastama nõutava häälte hulgale, millest piisab koha saamiseks riigikogus ja kellel hinge taga pole antud hääli, sellel pole ka riigikogusse asja. Praegult ollakse ilmselt vastuolus põhiseadusega, suurpartei praktiliselt varastab valijate hääled. Riigikogu saadikuid ei pea olema ilmtingimata 101. Meie poliitilistes ringkondades levivate kuulduste järgi otsustatakse riigikogus elulised, rahvuse saatust puudutavad küsimused parteifraktsioonide esimeeste kokkuleppel, mille kohaselt peavad saadikud hääletama. Sellisteks küsimusteks olevat olnud Vene piirilepped, koos Tartu rahust loobumisega, Euroopa põhiseaduse vastuvõtmine. Kui see vastab tõele siis on mööda mindud mitte ainult rahvast vaid samuti rahvaesindusest. Demokraatiast ei saa siin enam juttugi olla. Selline ühiskond on oligarhia. Ei mingit eetikat ega rahvuskaaslaste huvide arvestamist, vaid ainult käsutäitmine.

Selle artikli kirjutamise ajal käivad presidendi valimised näitavad kuivõrd ebademokraatlikult on meil korraldatud presidendi institutsioon. Presidendiks kandideerivad parteide poolt üles pandud isikud, keda sellel kohal ei sooviks suur osa rahvast näha ja kes on sellele ametikohale mõlemad täiesti sobimatud ja vääritud, nii elatud elu kui isikuomaduste poolest. Analoogia riigikoguga on ilmne—võimuinstantsi pääsevad inimesed, keda seal võimalik, et keegi näha ei tahaks. Kõik räägivad valjusti presidendi otsevalimisest rahva poolt. Saabub võõramaa pealinnast riigipöörde järgne Eesti asehaldur Siim Kallas ja teatab, et riigikogu peaks presidenti valima lihtmenetlusega—rahva poolt otsevalimise teema kaob meediast silmapilkselt. Niipalju siis demokraatiast. Kes on Eesti vaenlased, vahel ütlevad nad seda ise välja, vähemalt arusaajale inimhingele? Presidendi peaks valima loomulikult rahvas ja rahval peaks olema ainuõigus presidendi kandidaate üles seada.

Omavalitsus on tänaseks ainus võimuinstants, mille võivad valida kodanikud, kohalike parteide— valimisliitude läbi, oma kandidaate üles seades ja nende poolt hääle andes, sellised rahvaesindajad seisavad väljaspool suurparteide võimupüramiidi ja diktaati. Nüüd selgub samuti tõsiasi, millepärast oli nii oluline keelata ära kohalikud parteid, sest see oli siiski ainus järele jäänud demokraatlik võimalus rahval oma kandidaate üles seada ja valida. Kellelegi oli vaja et eesti rahvas ei omandaks vähestki demokraatiakogemust. Keeluseaduse valjuhäälne eestvõitleja oli üleval mainutud “mister Euroopa”. Omamoodi ekstsess oli riigikogu liikmete kandideerimine kohalike omavalitsuste volikogudesse, kus neil vaevalt oli soov tööle asuda. See kõnekas näide kinnitab, et meie rahvaesinduses on inimesed, kellel pole mingit arusaamist sellest, mis on demokraatia, eetika ja rahvuslikud huvid. Nende suurim ja võimalik et ainus liikumapanev jõud on oma suurpartei ja selle “rajataguse peremehe mõjureviiri karvavõrragi edasi nihutada” (Minu artikkel: “1000 aastane probleem”). Demokraatial on peale valitavate veel teine pool: valijad, rahvas, kelle poolt või “kelle läbi”, nagu saksa keelses versioonis seisab, võimu teostatakse? Nõuka aeg—ajajärk, millest me tuleme oli kõike muud kui demokraatlik, ennatlik oleks olnud oodata rahvalt oskusi ja arusaamu, mida demokraatia eeldab, aga miks ei loodud valijaskonnale võimalust need oskused omandada ja tunnetada oma võimu. Praeguse Eesti Vabariigi vältel on rahvas saanud otsustada ainult kaks korda, kord iseseisvuse ja kord iseseisvusest taas loobumise üle, mida kutsuti petlikult “põhiseaduse täiendamiseks”. Miks on hoitud eesti rahvast kramplikult võimu teostamisest eemale, kui põhiseaduse järgi teostab just rahvas kõrgeimat võimu. (§ 56) Päevakorras on olnud terve rida küsimusi, mille üle oleks saanud rahvas otsustada: elektrijaamade mahamüümine, Tartu rahulepingust loobumine, Euroopa põhiseaduse vastuvõtmine, välismissioonidel osalemine, kohalike parteide (eesti keeles: valimisliidud) keelamine, sõjväe laialisaatmine (nn.palgaarmee loomine) jne. Kellelegi on meeletult tarvis rahvas poliitikast, riigist ja võimust võimalikult kaugele peletada ja “perioodiliselt viia läbi tühjadest loosungitest ja ohtrast demagoogiast kubisev valimiskampaania” (lk. 92; “Ahvist kodanikuks…või vastupidi”; Sõlg, Raigo; Matrix 2005)

Nendel valimistel ei otsusta hääletajad n.ö asjaküsimusi vaid valivad “esindajaid”, kelle poolt “valimiste eel lubatakse rahvale “uut poliitikat” ja muud meelepärast, pärast valimisi “unustatakse” kõik lubadused” (minu artikkel: 1000 aatane probleem). Miks ja kes on asendanud asjaliku arutelu sisutühja demagoogiaga? Miks ei lasta Eesti valijal rinda pista konkreetse probleemidega, miks ei äratada inimeste huvi demokraatia ja inimühiskonna küsimuste vastu? Miks ei anta valijale võimalust end harida? Miks ei anta võimalust kaasa mõelda ja osaleda oma ja oma laste tuleviku kujundamisel? Rahvas pole riigist võõrandunud vaid rahvas on võõrutatud. Minu arust sama protsess ainult jätkub, eesti rahvast muudetakse järjest riiklusvõimetumaks. Kas selle eest ongi mõni nn. poliitik saanud välismaalt suure auraha või kõrge ametikoha? Miks peaks muutma eesti rahva riiklusvõimetuks— vastus on lihtne selleks et saada oma valdusesse eestlaste geopoliitiliselt kõrgväärtuslik territoorium (vt. Leito, Vello, “Eesti & geopoliitika, iseseisev Eesti Vabariik või Euroopa Liidu uuskoloniseeritud provints?”, Tallinn 2002)?

“Demokraatlikul elukorraldusel, kus kodanikud omavad suveräänseid võime, need võimud algul madaldatakse ja hiljem lähevad kaotsi, kui usaldatakse saamatu massi valdusse”. (“Under democratical government, the citizens exercise the powers of sovereignity; and those powers will be first abased, and afterwards lost, if they are committed to an unwieldy multitude”; “The history of the decline and fall of the roman empire, volume the first”; lk. 61; ch. 2; Gibbon, Edward, Penguin Books 1995; allakirjutanu tõlge). Niimoodi arvas, üks inimajaloo tuntumaid ajaloofilosoofe Edward Gibbon aastal 1776 ja raamatut: “Rooma impeeriumi allakäik ja langus” loetakse raugematu huviga tänapäevalgi, pole kunagi eesti keelde tõlgitud. “Oleme lasknud kodakondsuse institutsioonil madalduda tasemini, mis võimaldab saada meie esindajaks neil, kes selleks iial saada ei oleks tohtinud ja kes, sarnaselt paljudel meie endi hulgast, ei oleks iial tohtinud saada isegi kodanikuks” (lk. 75; “Ahvist kodanikuks…või vastupidi”; Sõlg, Raigo; Matrix 2005). Mõlemad autorid kirjeldavad ühte ja sama nähtust, esimene põhjust, teine selle tagajärge. Eestis ei lastudki demokraatlikul ühiskonnal tekkida, lõpuks läksid kaduma need vähesedki demokraatia sugemed, õigusriik ja iseseisvus sama rada pidi, sest meie “esindajaks” pääsesid need, kes “ei oleks iial tohtinud saada isegi kodanikuks”. Mida oleks pidanud tegema? Kes saavutasid elu eelised ja privileegid kord oma maad ja rahvast reetes ja müües, teevad seda suurima hea meelega jälle, sest seda oskavad nad hästi? Ilmselt oleks pidanud jätma eelmise okupatsiooni tegelased, parteilased, kolonistid ilma kodanikuõigusest ehk “suveräänsest võimust” (vt. E. Gibbon)— õigusest valida ja olla valitud, isegi mitte kohalikesse omavalitsustesse. EL-i survel läks teisiti. Kui peaks Eesti saama taasiseseisvuma, tuleks saatuslik viga parandada, kuid “endistele” lisaks peaksid sama saatust jagama veel “praegused” brüsselitöölised.

Jaan Hatto,
EIP juhatuse liige

Kuhu kadus Eesti demokraatia?

Meie praeguse elukorralduse juures võib ükskõik milline ahv ükskõik kust ilma nurgast tulla, lüüa raske dollaripaki lauda ja asutada Eestis tele,- raadiokanali, perioodilise väljaande või muu meedia väljundi ning alustada Eesti riigi põhiseadusliku korra õõnestamist, kuigi karistusmäärustiku (§-d 231 ja 233, EV põhiseadusliku korra vägivallata muutmine välismaalas(te)e poolt) järgi on see süütegu ehk kriminaalkuritegu. Niimoodi osutub kogu eurorahvahääletuse eelne europropaganda tegelikult Eesti seaduste järgi seadusvastaseks, sest seda tegid esmajoones välismaises omandis olevad meediakanalid. Isegi Eestisse lähedatud saadikud ei suutnud end tagasi hoida ja kutsusid eestlasi hääletama EL-i poolt. Nemad ometi oleksid pidanud arusaama mida nad tegid. Meedia— neljas võim, võib olla vaid oma kodanike omandis, see vältimatu demokraatia eeltingimus. Kui 80-ndate lõpus poliitiline elu uuesti elavnes, karjatas kommunistliku partei hääletoru “Rahva Hääl”: “Kes tellib muusika?”. Kui meie suurparteid kulutasid eelmisel valimistel kümneid, mõnedel andemetel sada miljonit “vile peale” ei iitsatanud ükski meedia kanal: “Kes tellis muusika”, kust see raha tuli, kui palju läks maksma ühele ja teisele parteile antud hääl? Kas pole see sama küsimus, kes tegelikult juhib Eestit? “Erakondade kulutused on eriti suured just mahukate, kuid sisutühjade valimiskampaaniate läbiviimise tõttu” (lk. 97; “Ahvist kodanikuks…või vastupidi”; Sõlg, Raigo; Matrix 2005). Kas ei peaks olema kõigile näha ja väga rangelt reglementeeritud, kust ja kuidas parteid oma raha saavad ja ilmselt olema maksimeeritud summa, mida partei summaarselt võib vastu võtta sponsoritelt. Kõige vähem tohivad need kes “ei oleks iial tohtinud saada isegi kodanikuks” (vt. R. Sõlg) suruda oma käe maksumaksja taskusse, nii sügavale kui ise vaid soovivad. Pean siin silmas parteide rahastamist riigieelarvest, nagu selle seadustas praegune riigikogu koosseis (Erakonnaseadus § 12-5(2)). Miks peaks keegi kõigele lisaks ujuma veel rahas, kui tal on oma jutu järgi programm, mille poolt iga surelik nagunii kahe käega hääletaks? Kui läheb viltu, kes siis parandab? Ilma korrigeeriva institutsioonita võib inimühiskond välja näha, nagu ise liikuma pääsenud juhita auto, veeredes allamäge, kõigi silme all, ilma et keegi suudaks midagi ette võtta. Vana Rooma demokraatias oli korrigeerivaks institutsiooniks censori institutsioon. Tänapäeva gümnaasiumi lõpetaja ei tea millised institutsioonid olid iidses demokraatias ja ülikooli lõpetaja ei tea, mis funktsiooni need õieti täitsid. Niimoodi siis õpitakse demokraatia ajaloost “demokraatlikus” Eesti Vabariigis. Inimühiskonnal on võimatu toimida ilma korrektsioonifunktsioonita, vähemalt mitte pikema aja—mitme inimpõlve vältel. Inimlapsed on kord juba enda arvates ilmeksimatud ja ilmselt pole võimalik korrektsioonifunktsiooni anda kellelegi vähemale kui tervele rahvale. Õiguskantsleri murdumine poliitilisele survele Euroopa Põhiseaduse küsimuses on näide meie oma ajast. Shweitsi Vandeseltsi liiduseaduse (Bundesverfassung der Schweizerischen Eidgenossenshaft) artikkel 121 sätestab, kui keegi kodanikest või kodanike ühendustest suudab 100 päevaga koguda 50 000 häält äsja vastuvõetud seaduse või muu võimuesindajate otsuse vastu—pannakse see rahvahääletusele. Sama kehtib ka vastupidi: kui keegi kodanikest või kodanike ühendustest suudab koguda kodanike poolt algatatud otsuse toetuseks 100 000 allkirja, siis pannakse see rahvahääletusele. “Shweitsi elanikond armastab väga rahvaalgatust liiduseaduse osaliseks revisjoniks (seaduse nimi—allakirjutanu tõlge). Selle kehtestamisest saati aastal 1891 on seda seadust kasutusele võetud umbes 300 korral” (“Die Volksinitiative auf Partialrevision der Bundesverfassung geniesst in der schweizer Bevölkerung grosse Beliebtheit. Seit ihrer Erführung im Jahre 1891 wurde sie rund 300 Mal ergriffen”; “Neue schweizerische Verfassungsgeschichte”; Kölz, Alfred; lk. 916; Bern 2004) Miks õnnestuvad Shweitsi demokraatlikud, erapooletud arutelud ja ausalt läbi viidud hääletused, andes korduvalt tulemuse, mis on saanud rahvusele hüvanguks? 20-ndatel olevat püütud Eestis samuti shweitsi tüüpi demokraatiat juurutada, mis olevat ebaõnnestunud eestlastele iseloomuliku riiakuse ja küündimatuse tõttu. Arvan et probleem polnud niipalju eestlaste küündimatuses, kui võõrvõimude sekkumises esimese Eesti Vabariigi ellu. Sekkumise eesmärgiks oli likvideerida Eesti demokraatia ja seeläbi—seejärel Eesti iseseisvus ja omariiklus, nagu teame, see ka õnnestus. Sama skeem toimib ka tänapäeval. Valimiste eel patsatavad Rootsis põrandale läbi postiluugi eri parteide valimisnimekirjad ringkonnas: kollane kommuni (eesti vald), sinine lääni(maakond) ja valge riigipäeva oma. Rootsis õiendatakse kõik valimised ühel ja samal päeval. Kuidagi kummaline, midagi oleks nagu pildilt puudu, Eestis ilmselt puuduvad maakonnad. Maakonnad on siiski olemas, asi on hoopis selles, et eesti ebademokraatlikud poliitikud on lihtsalt usurpeerinud ühe Euroopas valitava demokraatliku instantsi ja muutnud selle oma broilerite kasvatuseks. Maakonna volikogu peab saama rahva poolt valitavaks, koos maakonna ulatuses toimivate kohalike parteidega.

Võib-olla ühiskonnast kadunud demokraatia on leidnud endale siiski koha koosoleku saali suletud uste taga ja korvatakse parteisisese demokraatiaga, nagu seda NL-s valelikult väideti. Kes on siis partei meie praeguses Eestis, pean siin silmas eelkõige riigikoguparteisid? Kas liikmed? Volikogu? Juhatus? Või esimees? Tegelikult pole lugu parem, kui NL-s. Avalik saladus on et meie riigikogu suurparteide liikmed on surnud hingede lõputu nimekiri ja suurpartei isegi ei tea, kas nad pole vahepeal Looja parteisse üle läinud. Partei volikogu? See on poliitiline armulaud, kuhu kogunevad parteisõdurid, kes pumba juurde pääsenud suurparteilt midagi saada loodavad. Partei juhatus— koerte kool, kus asjaosalised peremehe (s.o. parteiesimehe) märguande peale vajalikke asendeid sisse võtavad ja peremehe soove silmist aimavad. Neil on juba mida kaotada. Kes on siis partei esimees? Meie näitel on esimees võõrvõimu käsualune– agent, tõeline “meie mees Havannas”. Viibib regulaarselt võõrriigi pealinnas või resideerub seal. Partei põhikirjal pole tähtsust. Selline olukord on aastate pikkuse suunatud allakäigu tulemus. Siin on ka seletus sisutühjadele kampaaniatele ja neisse uputatud suurele rahale. Võitmaks valimisi, võõrvõim ja tema käsilane(sed) ei saa ju võidelda rahvuslike huvide Eestis. Suur Raha, rahva riiklusvõimetuks muutmine ja võimust ja riigist võõrandamine on nende võimalus, võimalus Eesti üle valitseda.

Eesti demokraatia on sarnane NL-u omaga, kus nn. konstitutsioon oli täis õigusi ja vabadusi, elus aga kehtisid hoopis teised reeglid. Eestis on olemas kahtlemata demokraatlikud vabadused: kogunemis-, sõna,- trüki,- südametunnistuse-, väljendusvabadus jne, mis puudusid NL-s, aastani 1988. Kuid demokraatlikud vabadused ei ole veel demokraatia, kuigi neid kahte sageli segamini aetakse, teisalt ei ole demokraatia ideoloogia. Kahjuks on ta muudetud demagoogia vaieldamatuks kategooriaks. Demokraatia on pelgalt ühiskonna elu korraldus. Mis siis on toimunud? Eesti Vabariigi Põhiseadus annab küll võimu rahvale, kuid teisalt terve rida põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi ja käitumisnorme võtab rahvalt võimu, mida põhiseadus talle annaks.

Mida siis teha? Ühe sammuna kehtestama rahvaalgatuse, mitte sellise nagu arutas riigikogu ja mis oli mõeldud rahva petmiseks vaid shweitsi tüüpi institutsiooni. Mõnikord kutsutakse seda samuti otsedemokraatiaks, kuigi mõiste ei ole päris täpne. Ei saa unustada, et EL ei luba meil seda kehtestada. Seda saab teha vaid iseseisvas riigis. Riigikogu valimistel antud häälte arvestamiseks pakun märksa lihtsama skeemi praeguse— modifitseeritud d´Hondti jagajate jadade meetodi asemel (Riigikogu valimise seadus § 62(5)) . Hääletanute arv jagatakse mandaatide arvuga, saadakse kvoot. Terve Eesti on üks valimisringkond. Kõik kandideerinud kodanikud ja kodanike ühendused, kes selle ületavad pääsevad riigikokku, nii naeruväärselt lihtne see ongi. Kodanike ühenduste ehk parteide mandaatide arv saadakse neile antud häälte arvu jagamisel kvoodiga. Muidugi võiks olla korrektsiooni klausel, kui 10 protsenti jääb kvoodist puudu, pääsetakse sellegi poolest veel riigikokku, keegi ei peaks välja jääma, mõne või mõne kümne hääle puudumise pärast. Partei kandidaadid pääsevad ameteisse vaid neile antud häälte hulga, mitte partei enda poolt tehtud järjestuse kohaselt. Ülalmainitud keerulise nimega kõrgema matemaatika ainsaks sisuks on, et tavaline Juhan ei saaks aru kui tal nahk üle kõrvade tõmmatakse. Ei saa unustada ka nüüd, et EL ei luba meil sellist häälte arvestussüsteemi kehtestada, sest nemad juhid praegult mängu, mitte meie rahva tahe. Nende juhiroll ei tohi ohtu sattud. Seda saab teha vaid iseseisvas riigis. Mitmed teised ideed on ära toodud juba varem. Kõiki vaatekohti ma ei vaaginud. Ilma demokraatiata ei suuda me püsida iseseisva riigina, ilma iseseisvuseta ei suuda me alalhoida oma riiki, ilma omariikluseta kultuuri, rahvast, keelt ja paljut muud. Nii lihtne see ongi.

Jaan Hatto
EIP juhatuse liige

Eesti suurim probleem.

Arsti töös on kõige olulisem panna õige diagnoos, vastasel juhul osutub ravi kasutuks, veelgi halvem, võib patsiendi seisukorda hoopis raskemaks muuta. Kas Eesti hädadele võiks leida ühist nimetajat, probleemide sõlmprobleemi, millest saavad ülejäänud alguse? Vahetult enne Eesti taasiseseisvumist puistati Soome pressis südant üllatavalt avameelselt. Kas selline avameelsus oleks võimalik veel tänapäeval? Jaakko Okker kirjutas: “Baltikumil on suur strateegiline tähtsus. Näiteks (N) Eesti ajaloos on viis pikka ajajärku, millal kaks või enam suurvõimu võitlesid ülemvõimu pärast Eesti territooriumil: 1208-1227, 1558-1629, 1700-1721, 1917-1920 ja 1939-1944. Eestlaste jaoks on olnud sellel hävitav tulemus. Eestlaste arv on Eestis vaid viiendik Soome elanikkonnast, kuigi aasta 1550 paiku oli soomlasi ja eestlasi enamvähem sama palju”. (Baltialla on suuri strateeginen merkitys. Esimerkiksi Viron historiassa on viisi pitkää kautta, jolloin kaksi tai useampi suurvalta kilpaili sen hallitsemisesta: 1208-1227, 1558-1629, 1700-1721, 1917-1920 ja 1939-1944. Virolaisille seuraukset olivat tuhoisia. Viron virolaisten määra on nyt vain viidenes Suomen väkiluvusta, vaikka vuoden 1550 paikkeilla virolaisia ja suomalaisia oli jonkseenkin yhtä paljon. 20.1.1990, Okker, Jaakko “Uusi Suomi”). N: kui Soome legendides ja lauludes ülistatakse Olavinlinna, siis Eestis— Soome maakonna suurusel maa-alal, kõrgus selliseid kivikindluseid (eesti keeles: ordulinnused) mitukümmend, millest vaid üksikud on säilinud Olavinlinnale võrdväärses seisukorras. Hea näide Eesti maa-ala vastu suunatud geopoliitiliste taotluste meeleheitlikkusest.

Teravapilguline vaatleja leiab eelpool kirjeldatud vastasseisu samuti tänapäeva Eesti poliitiliselt maastikult. Lahinguid ei saada muidugi enam kahurimürin ega raudrüüde kolin, vastamisi ei ole armeed vaid nn. poliitilised jõud. Meie “suurtel” parteidel on rajatagune peremees-sponsor, kas ida või siis lääne oma. N: “oma näost, oma nimest sootuks loobuda võin”, kõlab üks eesti laulusalm ja eesti mõõdukatest saab sotsiaaldemokraatlik partei. Käputäis võimalik, et ühel või teisel moel ülesostetud prominente, hakkab uuesti promoma eestlastele võõrast ideoloogiat, mis on juba kord siin täieliku krahhiga lõpetanud. Sisepoliitiline heitlus ei käi selle nimel, kes suudab välja pakkuda parima tulevikuprogrammi Eesti rahva jaoks, vaid mudamaadlus (õige tähelepanek), et oma rajataguse peremehe mõjureviiri kasvõi karvavõrra edasi nihutada. N: “ühinenud erakonna põhivastasteks saavad /—/ püüdlused viia Eesti välja lääne mõjusfäärist”, tsitaat Res Publica ja Reformierakonna ühisdeklaratsioonist. Sõlg, Raigo, “Ahvist kodanikuks… või vastupidi.”, lk. 83, 2005. Meie kultuuriruumi ei kiirga vaimusära väitlustest sügavalt haritud ja palju lugenud rahvajuhtide vahel. Mängus on hoopis teised vahendid, eelkõige raha—äraostmine, skandaliseerimine ja/või naeruvääristamine peremeestele kuuluvas meedias, pettus, vale, konspiratsioon, laimavate väljamõeldiste levitamine agendikarja kaudu. Riikide ja rahvaste alistamine sellel moel pole maailmaajaloos üldse ainukordne, eriti kaasajal. N: vt. Madisson, Tiit, “Uus maailmakord, judaistide ja vabamüürlaste varjatud tegevus rahvaste ja riikide alistamisel”, Lihula 2004. Valimiste eel lubatakse rahvale “uut poliitikat” ja muud meelepärast, pärast valimisi unustatakse kõik lubadused ja täidetakse edasi rajataguste niiditõmbajate näpunäiteid. Paduliberalism, millega kanditakse okupatsioonist vaevatud ja vaesunud rahva maad ja metsad rikastele välismaalastele on üheks selliseks näpunäiteks. Loomulikult ei mahu sellele näitelavale eetika (vt. minu artikkel: Eetika kriis Eestis), isamaalisus, eestlus, kristlus, vaimsus ega aatelisus. Need tuleb lüüa kõrge kaarega porri ja jaluli peal trampida, et nad sealt kunagi ei tõuseks. Põhjust pole vaja kaugelt ega kaua otsida: ülevad inimväärtused oleksid vaid takistuseks sfääride sõjale, mida eestlaste maal järjekordselt peetakse. Rahva hulgas võib selline oma riigi allakäik ainult tülgastust tekitada, et inimesed enam hääletama ei lähe on sündmuste loomulik käik, mitte mingi arusaamatu käitumine, millele pole õiget seletust. Kardan, et paljud praegused valijad ei käi Eestile paremat tulevikku valimas, vaid on “suurest vastuseisust” õieti aru saanud ja valivad endale ja Eestile uut head peremeest kas idast või siis läänest. Orja igavene unistus heast isandast. Mõnikord ühineb läänerinne idarindega ühisrindeks eesti rahva vastu, kui on vaja Eesti rahvuslike huvidele ja eesti rahvale järjekordne löök anda. Näiteid pole jälle raske leida: Euroopa Liitriigi põhiseaduse vastuvõtmine; Tartu rahust loobumine, Putini- Paeti piirileppega; kohalike parteide (eesti keeles: valimisliidud) ärakeelamine. Mida nad seal kohapeal ikka õiendavad, täitku meie käsku, nagu meie teiste käsku täidame? Aamen! Eesti rahvusliku vääringu— Eesti krooni käibelt kõrvaldamine ja Eesti Panga sisuline likvideerimine, millega kaoks Eesti iseseisev rahanduspoliitika. Julgen väita, et me oleme jõudnud taas sellisesse ajajärku, mida Jaakko Okker oma artiklis kirjeldab ja arvult juba kuuendasse. See ongi meie aja sõlmprobleemiks. Teisi sõnu, meie suurimaks probleemiks on võõrvõimude aktiivne kui mitte öelda agressiivne sekkumine Eesti ellu. Nad on madaldanud, labastanud, läbustanud, korrumpeerinud, demoraliseerinud, amoraliseerinud, konspireerinud, korporeerinud, kriminaliseerinud eesti ühiskonda, teinud siin asju, mida kodus ei tehda, valitsemaks Eesti üle. Hetkel on Eesti lakanud olemast nii demokraatlik kui iseseisev riik. N: Rahvaliit kaldus 2002 aastal Euroopa Liidu kuulumise vastasele seisukohale, oli selge—Euroopa Liit pole Eesti huvides, äkki tegi Rahvaliit kannapöörde ja asus Euroopa Liitu toetama, sellega võeti ilmselt viimane võimalus referendumit nii seaduslikult kui demokraatlikult läbi viia. Stockholmi Eesti Päevaleht kirjutab: Euroopa Liit lõhub Eesti põllumajandust, selle asemel et lasta põllumeestel oma toodangut kasvatada, /—/ külvab Euroopa Liit põllumajandusfirmasid üle suurte toetustega, /—/ rahvaliitlased jaotavad rahad oma meestele. Jaanus Marrandi (kelle firma on saanud 33 miljonit), Aavo Mölder (28 miljonit), Urmas Ingver (25 miljonit), Tiit Tammsaar (10 miljonit) jne. (30.03.2006, Ignats, Ülo, “EPL”). N: AIDS-i levikule pole võimalik piiri panna, sest Euroopa Liit ei luba karistada narkomaane, pederaste jt. kurjategijaid karistustega, mida nad tegelikult väärivad. Sündimust on raske tõsta, sest Euroopa Liit ei luba kehtestada selle kohast perekonna seadusandlust. Vabamüürlaste tulevikuvisiooni järgi peab perekond kaduma. Ma ei saa väita, et on sekkutud Eesti Vabariigi siseasjadesse, sest nagu on ilmnenud meie praegusel Eesti Vabariigil ei ole siseasju, samuti mitte territoriaalset puutumatust ega rahvuslikku ühtsust (Setumaa tükeldamine), sellised asjad on teistel riikidel. Tuleb tõdeda, et eesti rahva suurim probleem on juba 1000 aastat vana ja ilmselt veelgi vanem. Meil on väga raske midagi parandada ja ravida, kui me ei tea hädade tegelikku põhjust, kui me ei tee endale selgeks meie tegelikku geopoliitilist olukorda ja kui meie teadmatust kasutavad ära võõrvõimud meie endi vastu. N: vt. Leito, Vello, “Eesti & geopoliitika, iseseisev Eesti Vabariik või Euroopa Liidu uuskoloniseeritud provints?”, Tallinn 2002.

Jaan Hatto,
EIP juhatuse liige

Euroopa põhiseadus—riigipööre Eestis.

Nagu juba mainisin ei ole suutnud praegune rezhiim muud teha kui panna toime kuritegusid oma rahva vastu. Putini-Paeti paktist kirjutasin, järgmine kuritegu on nn. Euroopa põhiseadus. Kust see nn. põhiseadus üldse välja kasvas? Pollitikat jälginud eestlane vastaks mõtlemata—Euroopa tulevikukonvent koostas Valery Gisgard d´Estaingi juhtimisel. Tegelikult on selle dokumendi ajalugu veelgi pikem. Minule teada olevatel andmetel koostasid selle Euroopa riigi tegemise plaani kõrgvabamüürlased, kellest nimeliselt on teada prantslased Jean Monnet, Arthur Sather. Plaan valmis juba 1920 aastal (Christopher Booker, Richard North “The great deception: the secret history of European Union”). Vabamüürlased on unistanud Euroopa ühendriikidest kaua. Loomulikult ei ole (sest ei saa olla) selline riigimonstrum mingi demokraatia vaid Orwelli maailm sõna otseses mõttes. Kõik magusamad kohad täidaksid vabamüürlased (nagu komparteilased NL-s), kellele kuuluks kogu omand. Tavalise kodaniku institutsioon on taandatud mingisse riigi- või/ja pärisorja sarnasesse seisundisse, kehasse on sisse pandud kiip, mille kaudu peremees jälgib, arvuti salvestab, kus ta on ja mis ta teeb, vaevalt õnnestub ohvril elada eani, kus ta hakkaks vandenõuimpeeriumilt mingit pensioni saama. Veel enam, puudub raha. Kuidas nii kaugele jõutakse—järk-järgult, iga uut sammu saadab ajupesu kontrollitud meediast? Näiteks nagu seda oli Eesti liitmine EL-ga.

Ilmselt on liigne lisada, et endine Prantsuse president d´Estaing oli samuti kõrgvabamüürlane. Euroopa tulevikukonvendis tehti mitte vähem kui tuhat ettepanekut, kaasajastamaks ja demokratiseerimaks d´Estaingi ja tema vandenõuvendade läinud sajandi algusest pärit projekti. Kõik ettepanekud lükati tagasi—“d´Estaing välistas iga hääletuse” (Anthony Coughlan; Euroopa Liitu üheks riigiks muutva põhiseaduse analüüs”; lk. 17; Tallinn 2005). Suurmeister ei eksi kunagi, nagu kompartei ei eksinud kunagi NL-s, eelmises kõrgvabamüürlaste (Lenin, Trotski (pole isikute õiged nimed) jt.) asutatud orjariigis. Ilmalikel valgustamata pühendamatutel jääb üle vaid toetuseks kätt tõsta—muidu viib teekond koonduslaagri poole, nagu see oli NL-s ja saab olema ilmselt tuleviku EL-s.

Projekti käekäik Maarjamaa pinnal on samuti täis vandenõuhõngu ja salapära. Kogu eurorahvahääletuse eelse aja varjati sellise projekti olemasolu. EL väideti olevat iseseisvate riikide liit. Iseseisvuslastele oli projekti olemasolu teada, kuid meid ei lastud teabevahendite ligi. Projekti eesti keelde lihtsalt ei tõlgitud, eesti keelne tõlge ilmus internetti mõned päevad ennem rahvahääletust 14. septembrit 2003. Nii ei saanud eesti valija teada, mille poolt või mille vastu ta tegelikult oma hääle andis. Kas see on aus ja demokraatlik selle üle võib lugeja ise otsustada? Teine salatsemine ja läbinähtav silmamoondus seostub projekti nimega, mis ingliskeeles kõlab: “The treaty establishing a constitution for Europe”, sõnaselgelt on öeldud, et tegemist on dokumendiga, mis “kehtestab Euroopale konstitutsiooni”, ehk põhiseaduse. Ometi ei suudetud pealkirja eesti keelde tõlkida, väideti et tegu on vaid “põhiseadusliku leppega”—rahvusvahelise välislepinguga. Asi läks isegi nii kaugele, et korjati ära Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitluse infobroshüür, kus siiski mainiti et tegemist on põhiseadusega, viimane asendati uue samasuguse broshüüriga, ainult et see lause oli välja jäetud. (Allar Viivik “Õhtuleht”). Manipulatsiooni saatis kummaline retoorika, mille järgi ei saavat välislepingut rahvahääletusele panna—nähtavasti ei olnud rahval vaja isegi teada mida see endast kujutas. Kuidas see läheks kokku põhiseaduse 56. paragrahviga: “kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas”. Kujutage ette, kui pättpoliitikutel oleks riigi mahamüümisest veel vähe ja nad müüksid maha ka rahva—näiteks orjadeks. Keegi ei saaks vastuvaielda ja poleks isegi vaja teada mis toimub, sest tegu oleks kindlasti välislepinguga? 2004 aasta sügisel levisid kuuldused, et kavatsetakse projekt salaja vastu võtta ja veel esimestena Euroopas. See oleks tähendanud riigipööret EV seaduste järgi. Iseseisvuslaste otsustav meeleavaldus 29.10.2004, tuli võimudele üllatusena, loodeti et nn. eurovastasus on Eestist juba kadunud. Piketile eelnenud telesaates irvitati: “jälle on platsis need kolm kes ei väsi oma trummi (EL-i vastasus) tagumast”, meid kogunes üle 30-e. Nüüd jõudis sellise projekti olemasolu laiema avalikkuse ette.

Kui probleem oli lauale tõstetud ju siis pidi midagi ette võtma. Moodustati mitu komisjoni, kes võimaliku vastuolu projekti ja EV põhiseaduse vahel pidid välja selgitama. Erapooletu juristide komisjon (Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon: Paul Varul, Uno Lõhmus, Kalle Merusk, Heiki Pisuke, Jüri Raidla, Märt Rask, Heinrich Schneider, Eerik-Juhan Truuväli, Henn-Jüri Uibopuu ) jõudis järeldusele, et projekt on EV põhiseadusega vastuolus ja seda saaks vastu võtta ainult rahvahääletusel. (http://www.just.ee/index.php3?cath=1581) Neile sekundeeris õiguskantsler Allar Jõks: “Taolise muutuse saaks vastu võtta aga ainult rahvahääletusel” (Allar Jõks: Põhiseaduse leping ja põhiseaduse—õiguslikke küsimusi (3); 18.02.2005; http://euro.postimees.ee/180205/lisad/eu roopa_pohiseaduse_leping/arvamus/157868.php). Analüüsi tulemus nagu oli arvata, maandus lauasahtlis ja sealt enam välja ei tulnud. Meediasse ei jõudnud sellest ainsatki rida, sinna jõudsid vaid uudised, mis edendasid Suure Euroopa suurt üritust. Kui erapooletu ja demokraatlik on meie meedia võib siin lugeja ise otsustada. Loodame, et lugeja ei loe ega telli rohkem ühtegi välismaalaste kuuluvat perioodika väljaannet. Vapper noor mees Argo Loo kaitses magistri kraadi teemal: “Euroopa põhiseadus on Eesti riigi lõpp” ja selgitas teadusliku rangusega, kuidas projekti jõustamine tähendaks lõppu Eesti riigile. Kui rahvuse erapooletuimad ja nimekaimad asjatundjad olid öelnud oma sõna, ei jäänud riigikogul muud üle, kui panna Euroopa põhiseadus rahvahääletusele. Ometi seda ei tehtud, selle asemel panid riigikogulased kokku oma “komisjoni”, kes deklareeris peagi, et Euroopa põhiseadust ehk põhiseaduslikku lepet nende keeles, rahvahääletusele ei panda. Kui riigikord asendatakse teise riigikorraga ja põhiseadus teise põhiseadusega siis ei ole see nii suur muutus, et seda rahvahääletusele panna, kuigi kehtiva Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi ei saaks teisiti toimida. See kõik ei olevat midagi muud kui EV Põhiseaduse “täiendamine”, kusjuures puudub võimalus põhiseadust üldse täiendada, vaid saab ainult muuta (põhiseaduses toodud korra kohaselt). Vastuolu peaks olema ka selles, et Eesti Vabariik on iseseisev ja sõltumatu riik, iseseisvus ja sõltumatus on põhiseaduse järgi võõrandamatud ja aegumatud (§ 1), Euroopa põhiseadus on aga ülimuslik peaaegu kõigis punktides (art. I-6) ja mille üle veel ei ole, siis sellele võib oma ülimuslikust, kelleltki küsimata laiendada. (art. I-18 ja IV-444). Ilmne on sarnasus NL-i konstitutsiooniga.

Prantsuse ja Hollandi rahvused ütlesid otsustava “ei” Euroopa suurriigile, kuigi prantsuse meedia oli hirmutanud sel puhul vaat et maailma lõpuga. EL-i juriidiliseks aluseks on Nice leppe aastast 2003 ja seda saab muuta vaid kõikide lepinguosaliste poolt ühehäälselt—Euroopa põhiseadust enam kuidagi ühehäälselt vastu võtta ei anna, sest Prantsuse ja Hollandi hääl on n.ö, ennistamatult kaduma läinud. Kõigi loogika ja juriidika reeglite järgi oleks pidanud oht möödas olema ka Eesti jaoks ja demokraatia Euroopas vähemalt selleks korraks päästetud. Seda suurem oli minu üllatus, kui sattusin 2005 aasta oktoobris ingliskeelsele rahvusvahelisele konverentsile Tallinnas, kus suure häälega nõuti projekti vastu võtmist, kõige lõpuks sörkis kõnepulti lühike juudi vanamees—professor-doktor, kelle konksus nina paistis hädavaevu puldi tagant välja ja karjus kileda häälega, et Euroopa põhiseadus tuleb koheselt Eestis vastu võtta. Rein Lang ja teised eesti õiguspoliitikud kuulasid noruspäi ja punaste kõrvadega, nagu kodutöö tegemata jätnud koolilapsed. Mis maailmas me õieti elame?

Vandenõul on nõrkus numbri-, sümboli,- kuupäevamaagia järele, korduvad numbrikombinatsioonid ja kuupäevad jättes kõrvalseisjale mulje vaimuhäirest, seda see ongi (vt: http://www.freemasonrywatch.org ). Üks selline “maagiline” kuupäev on 9. mai, ei ole juhus, et eelmises orjariigis oli see suur püha ja tulevases jälle—vaata ja imesta: Euroopa päev! Niisiis Euroopa päeval otsustas riigikogu, kuulutada Eesti Euroopa riigi osaks—osariigiks ja kehtestas siin Euroopa põhiseaduse. Tavakodaniku jaoks kohe ja korraga midagi ei muutunud: Eesti raadio loeb ilmateadet ja poes müüakse edasi leiba ja vorsti. Eesti esinduskogu ei tee sellist otsust esimest korda. Samalaadse otsuse tegi 21. juunil 1940, siis kehtestati Eesti maa-alal “nõukogude kord” ja ühineti NL-ga. (vt: “Eesti rahva kannatuste aasta” lk. 63; Eesti Kirjastus; 1943 Tallinn, soovitan lugeda!). Tegu oli riigipöörde ja riigireetmisega siis ja oli seda ka nüüd. Vaata lugeja sellisel maal ja sellises maailmas meie elame. Siin võib juhtuda ükskõik mida kui rahvast, riigist ja kõigist selle seadustest niimoodi üle sõidetakse. Levinud kuulduste järgi olevat riigikogu fraktsioonide esimehed selles otsuses kokku leppinud ja saadikud pidid sellekohaselt hääletama. Kes aitas fraktsioonide esimeestel sellisele otsusele jõuda? Selline riigikord ei ole demokraatia vaid oligarhia, mida ilmselt suunatakse rajatagant. Eesti rahva arvamus ei huvitanud kedagi, isegi ühtegi rahvaküsitlust ei tehtud. Mõni mees kindlustas nähtavasti endale rikka mehe elu “õieti” hääletades—elu lõpuni. Kõige raskemas rahahädas juudastele on nähtavasti nende osak juba lunastatud—“riigikogu liige Imre Sooäär saab Pädaste mõisa kuue meele pühamu rajamiseks 9,9 miljonit” (Villy Palmets “Äripäev” 17.03.06). Rootsis ringleb anekdoot Eesti riigist: Mis vahet on inglise jalgpalli klubil ja Eesti riigil—pole mingit, ei, on küll—hinna vahe?

Jaan Hatto
EIP juhatuse liige

Putini-Paeti pakt—kuritegu eesti rahva vastu.

Minu arvates viiamaste riigikogu valimiste järel võimule pääsenud kildkond ei ole paljut muud teinud, kui oma maa ja rahva vastu kuritegusid toimepannud. Alustaksin nn.Vene- Eesti piirileppest ehk Putini- Paeti paktist, nagu rahvsulik seltskond seda kutsub. Meie võõramaalaste omandis olev meedia ei säästnud sõnu kirjeldamaks kui vajalik olevat piirilepe Venemaaga. Seda lepet ei ole olnud kogu teise Eesti Vabariigi aja ja nüüd oleme elanud enam kui aasta ilma selle leppeta, pärast Venemaa poolt oma allkirja tagasivõtmist ja meil pidavat sellegipoolest väga hästi minema, järelikult piirilepet ei olnud vaja meil, vaid kellelgi teisel. Kellel siis, sellest järgnevalt? Lepingu saavutamiseks olevat välisministeeriumis palju tööd tehtud. Vaatleme seda “saavutust” ja “vajalikkust” lähemalt: kuna Eestile kuuluv Narva tagune alla kingitakse lepinguga Venemaale siis jookseb tulevane piir keset Narva jõge, Narva jõe paisutab üles tamm, millest teine pool kuulub Venemaale koos lüüsidega, millega saab üles paisutada ja alla lasta jõe seda osa, mida kutsutakse Narva veehoidlaks. Ilma Narva veehoidlata ei saa töötada Eesti kaks suurt soojuselektrijaama ega varustada tervet Eestit elektriga, kui Venemaa peaks maha laskma omapoolse tammi poole, siis poolde jõkke ulatuv tamm ei paisuta jõge ja Narva jõe veest ainuüksi ei piisa elektrijaamade jahutusveeks. Peaks võhikulegi selge olema, et tegu on Eesti jaoks strateegiliselt üliväärtusliku territooriumiga—sisuliselt terve Eesti elektrilülitiga. See elektrilüliti on aga Venemaa käes ja ministeeriumi suure töö tulemus oli, et seda ei kavatsetagi tagasi küsida, mis sest et see on meie oma. Vaata lugeja kui huvitaval ajal me elame. Vähemalt keegi ei pea oma peanuppu vaevama kilplaste seiklustele uue osa väljamõtlemisega—see on võtta n.ö. elust endast. Mida peaks eestlane tundma kui Eestimaa jagataks kaheks kuskil Rakverest idas, lääne pool jääks mingile võõrvõimule, teine pool läheks Venemaale. Täpselt niimoodi tunneb end praegult setu, kelle kodumaa jagatigi Venemaa ja EL-i vahel. 2. veebruaril 2006 kogunes Tartus üle 300 meeleavaldaja, kantuna patriotismist ja kodanikuvastutusest, maja ette Vanemuise tänaval, kus kunagi sõlmiti Tartu rahu. “Setomaa on Eesti osa”, “Setomaa on osa Eesti seaduslikust territooriumist”, “Setod on osa eesti rahvast”, “Eestile tagasi Tartu rahuga kokkulepitud piir”, võis lugeda kümnetelt plakatitelt. Oleme vist tagasi aastas 1988, kus rahvuslike huve võis lugeda meeleavaldajate kümnetelt ja sadadelt loosungitelt—Toompea koridorides uitajad ei paistnud neist midagi kuulnud olevat. Tundub et just palju ei eksita kui riigikogus üksteist kõntsaks sõimatakse. Oma kõnes ütlesin, et meie praegune EV ei tunne ei “rahvuslikku ühtsust” ega “territoriaalset terviklikkust”, need on olemas teistel riikidel. Rahvuslik ühtsus tähendab, et omi hätta ei jäeta ja “üks kõigi ja kõik ühe eest” kehtib ka elus ja mitte ainult seiklusromaani lehekülgedel. Kinke võib teha niisama, tavaliselt tehakse ikkagi tänutäheks. Mille suure hindamatu heateo oli Venemaa Eestile teinud, et Eesti ei suutnud seda muud moodi korvata ega selle eest tänada kui pidi tasuma oma territooriumiga. Jah! Selline heategu leidus, vähemalt vene arusaamist mööda—“fashismist vabastamine”. Normaalsed suhted kahe riigi vahel saavad tugineda ainult vastastikusel mõistmisel ja heatahtlikkusel. Kunagiste NKVD väljamõeldistele ei saa tänapäeval rajada heanaaberlikke suhteid kahe iseseisva riigi vahel. Venemaa peab kõigepealt tunnistama Eesti Vabariigi okupeerimist NL-i poolt, eesti rahvale osaks saanud ülekohut, tunnistama Tartu rahu ja seeläbi Eesti Vabariigi järjepidevust ning 1920 aastast pärit tõotust, mitte kunagi enam oma käppa Eestimaa järele sirutada. Seda kõike ennem kui Venemaaga üleüldse läbirääkimislaua taha istutakse. Praegune Eesti alade ära kinkimine “fashismist vabastamise” eest on eesti rahvale osaks saanud ülekohtu kordamine. Tõotusest pole juttugi ja käpp on jälle Eestimaa küljes. Võtaksin Välisministeeriumi “suure töö” kokku lausega: oma maa andsime Venemaale ja venelased võtsime endale. Ilmselt ei ole vaja olla asjatundja rahvusvaheliste suhete alal, taipamaks et Venemaa istus mõlemal pool läbirääkimiste lauda, kui Venemaa ja EL Setumaad tükeldasid ja Eesti elektrilülitit Venemaa kätte andsid. Siit seletus ka Venemaa valulisele reaktsioonilile kui preambulasse ilmus saamatu viide Tartu rahule ja euroopa mehe T.H. Ilvese suurele soovile see sealt ära võtta—seda ei olnud lihtsalt lepingus ette nähtud. Lepingus EL-i ja Venemaa vahel.

Minu rootsi tuttav, kes on eesti asjadega kursis omadest allikatest, selgitas et otsus selline piirilepe ratifitseerida tuli EL-st. Rootsi kui Eesti eestkostja EL-s (määratakse neile, kes oma asjadega isa hakkama ei saa, föreståndare—rootsi keeles) viis selle korraldusele Eestile kätte ja jooksupoiss saadeti Moskvasse allkirja andma. Ma ei võtnud juttu siis sulatõena, kinnitus sellele tuli hiljem. Eesti saadik Stockholmis Jüri Kahn hooples väikse tiraazhilise 4 korda aastas ilmuva “Rahvusliku kontakti” (lk. 37 nr.3 2005) veergudel: “Rootsi on meie jaoks väga oluline partner pea igas valdkonnas. Sel suvel tajusime väga tugevat Rootsi toetust Eesti- Venemaa piirilepingute allakirjutamisel” “Rahvuslik kontakt” on mõeldud väliseestlastele. Ilmselt saadakse siiski aru mida tehakse, sest oma rahva ette ei tulda hooplema sellise pöiasuudlemisega. Mind häirib, et ei soovita näha Tartu rahu märksa laiemat rahvusvahelist tähendust ja esitatakse seda kui pelgalt Eesti- Vene lepingut. Väike rahva üllatavalt jõuline enda eest seismine ja enesekehtestamine üllatas mitmeid Euroopa (suur)riike. Antud olukorra kordumist püüti vältida, nagu teama seega õnnestus. Tartu rahu paneb siiani ebamugavust tundma mitte ainult Venemaad, vaid ka neid samu (suur)riike. Eesti jaoks olulisim ajalooline dokument püütakse sokutada prügikasti, selle asemel et teha sellest Eesti- Vene suhete alustala. Eestit mahitati Tartu rahust loobuma mitte ainult Venemaa vaid ka meie nn. “uute sõprade” poolt EL-s, kellele see on pinnuks silmas ja kes sellega käituvad täpselt samamoodi kui kahe maailmasõja vahel, püüdes maailmakaardilt kaotada Eesti omariiklust. Kui nad oleksid meie sõbrad oleksid nad aidanud jõudu mööda jõuda muu lahenduseni kui teise Eesti Vabariigi aja suurima läbikukkumiseni. “Piirilepingu ratifitseerimist saab käsitleda üksnes Eesti teadliku ja vabatahtliku äraandmisena, mis võrrelduna 1939 a. baaside lepinguga on veelgi reetlikum” (Eesti Iseseisvuspartei poliitiline avaldus 15.06.2005). Miks siis riigikogu ei tühista—denonsseeri häbistavat lepingut kui Venemaa on selle kõrge kaarega visanud prügikasti ja kui mõtlevate inimeste silmis teeb see eestlastest alistatud rahva või siis debiilikud. Vastus on lihtne—käsku ei ole tulnud ja ilmselt ei tule meie suurparteide rajatagustelt peremeestelt, seda ei saagi tulla, sest viimased on omavahel kokku leppinud ja Venemaal pole muud tarvis kui nautida mängu, kuidas eestlased ise paluvad oma alandus uuesti ja jälle uuesti lagedale tuua. Kuidas selline lugu võis juhtuda: need kes pidid seisma meie huvide ja õiguste eest reetsid meid ja Eestist sai Euroopa riigi—- EL-i osa— osariik kui soovite või oblast? EL kaupleb nüüd Moskvaga üle meie peade, kaubaks lähevad meie rahva varad, maad ja riiklikud alused. Tundub, et meie praegune faktiline “iseseisvus” piirdub sellega, kas püha pronksi panna valvama ainult kaamera või sellele lisaks mõned unised politseinikud.

Jaan Hatto
EIP juhatuse liige

948 total views, no views today

EIP pressiteade 14.02.2007

19. jaanuaril 2006 saatis Eesti Televisiooni uudistetoimetuse juhi kohusetäitja Aarne Rannamäe riigikogu valimistel osalevatele erakondadele ringkirja, kus teatati, et valimistel osalevast 11-st erakonnast saab ETV-s võimaluse esineda ainult 6. Need on nn. suured erakonnad, kellele esinemisvõimalus antakse. Teised – “väikesed” – erakonnad seda ei saa.

Valimised toimuvad 4. märtsil ja tegelikult alles rahvas otsustab, millised erakonnad on suured ja millised on väikesed ning millised on kui suured ja kui väikesed. ETV käitumisest võib aga nii aru saada, et ETV on sellise otsuse rahva eest juba ära teinud. Tekib küsimus: milleks siis valimisi üldse korraldatakse?! Oleme nördinud ja protesteerime, et riiklik, maksumaksjate raha eest rahastatav ETV kitsendab ühtesid ja soosib teisi erakondi.

Kui Eesti on sügavas poliitilises kriisis ja suur osa kodanikest on kaotanud usalduse võimumeeste ja nende erakondade vastu ega kavatse üldse valima minna, siis ETV ja meedia kohuseks on näidata erapooletult ideid ja inimesi, kelle hulgast rahvas võiks valida need, kes suudaksid taastada rahva kadunud usalduse poliitilise elukorralduse (nii poliitika kui ka selle tegijate) vastu.

Tuginedes ülalmainitule, kutsume ausaid kodanikke protestimeeleavaldusele ETV ebaeetilise tegevuse vastu Telemaja ette Gonsiori tn. 27 reedel, 16. veebruaril kell 11.00.

Eesti Iseseisvuspartei kandidaadid
Tõnu Kalvet
Henn Põlluaas
Jaan Hatto

799 total views, no views today

EIP pressiavaldus, 11.02.2007

President Toomas Hendrik Ilves valmistas eestimeelsetele inimestele ebameeldiva üllatuse, kavatsedes autasustada Eesti vabadusvõitluse lähiajaloos kurikuulsa maine omandanud kohtunikku nimega Jüri Paap.

Jüri Paap omandas kurikuulsuse juba nõukogude okupatsiooni ajal, kui oli kohtunikuks protsessidel, kus mõisteti süüdi nimekad vabadusvõitlejad ja teisitimõtlejad Mart Niklus ja Tiit Madisson. Veel 2006. (!) aasta sügiselgi mõistis J. Paap süüdi veel ühe inimese, kel Eesti Vabariigi taastamisel suured teened – Jüri Liimi.

Eesti Iseseisvuspartei on kindlalt veendunud, et sellise „teeneterea” eest ei tohiks J. Paap pälvida isegi praeguses Eesti Vabariigis ei Valgetähe IV klassi ordenit ega üldse mingit aumärki.

Eesti Iseseisvuspartei kutsub president Ilvest üles kustutama riiklike aumärkide saajate nimekirjast kõnealuse „punakohtuniku” nimi. Kui J. Paap saanuks aumärgi Eesti eelmiselt riigipealt, endiselt tippkommunistilt Arnold Rüütlilt, siis olnuks see samm küll samuti ebameeldiv, kuid sellegipoolest (asjaosaliste nõukogudeaegset tegevust arvestades) mõistetav. Kui aga autasu andjaks on oma eestimeelsete ja läänelike vaadete poolest tuntud T. H. Ilves, siis jätaks see Eestist väga halva mulje nii Eesti kodanikele kui ka välismaalastele.

Viga pole kunagi häbi parandada. Veel parem aga on viga õigel ajal ennetada. Eesti Iseseisvuspartei soovitab president Ilvesel võtta eeskuju kas või oma Poola kolleegist, Lech Kaczynskist. Umbes aasta tagasi, 2006. a. märtsis avastati Poolas, et presidendilt aumärgi saajate nimekirja on sattunud kummalisel kombel ka Poola viimane kommunistlik riigipea, 1981. aastal riigipöördega võimule tulnud ja seejärel ametiühinguliikumise Solidaarsus vastupanu halastamatult maha surunud kindral Wojciech Jaruzelski. See avastus kutsus Poola üldsuses esile nii tugeva vastukaja, et punadiktaator otsustas aumärgi ise kiiresti tagastada. President Kaczynski võttis veast õppust ja vaatab autasustamiseks esitatute nimekirja sest peale alati tähelepanelikult üle.

Eesti Iseseisvuspartei palub president Ilveselt, et riiklike autasude saajate nimekirja kontrollitaks edaspidi senisest hulga põhjalikumalt, vältimaks punaminevikuga isikute sinnasattumist.

Hoidkem üheskoos kõrgel Eesti head mainet!

Eesti Iseseisvuspartei Vanematekogu
Tallinnas, 11. veebruaril 2007

1,058 total views, no views today

Ainult üks väljapääs on jäänud

Olgu lühidalt teie ette toodud, millest. Laias laastus on kõigile teada, et rõhuv enamus riigiettevõtetest ja suurtest ning keskmistest eraettevõtetest on võõrkapitalile maha müüdud, et kinnisvaraäri toimib laenurahadel ja annab juba oluliselt üle 25% SKP mahust. Statistikaamet teatab, et sisemajanduse koguprodukt, lühendatult SKP on viimastel astatel kasvanud üle 10% aastas. Pange aga hästi tähele, mis asi on see sisemajanduse koguprodukt: see on kogu Eesti territooriumil toimuva majandustegevuse poolt loodud rikkus, sealhulgas võõrkapitali poolt loodu. SKP on niisiis loodud rikkus ja ei midagi muud ega ka midagi vähemat. Kui aga Eesti SKP oleks vaid eesti rahva jaoks loodud rikkus, siis poleks vaja otsida väljapääsu. Selgub, et Statistikaamet edastab uskumatut valet: selles SKPs on ca 8% võõrkapitali poolt väljaveetud kasum, mis vaidlustamatult on võõras rikkus. Eesti rahvale jääva rikkuse nimi on hoopis RKP (rahvuslik koguprodukt), mis on nimetatud numbri võrra väiksem. See tõde on eesti rahva eest varjatud, et mitte öelda salastatud.

Kuid see on alles traagilise võltsingu väikeveli, tõelise murdja nimi on eraisikute kulutuslaenukoormus, mis ülbelt on SKP väärtusesse sisse kirjutatud nn kinnisvaramulli kaudu. 2006. aastal oli SKP sees 19% selle mahust eraisikute tarbimislaenud (võlgu eluasemeehitus ja lihtsalt tarbimine), mis kohe mitte kuidagi SKP koosseisus olla ei tohi. Nii selgubki tõde, et tegelik rikkuse tootmine oli 2006. aastal -16% ja mitte +11% nagu valetavad Statistikaamet ja valitsus.

Kuskil aasta lõpus (pankade hinnangul) inimeste laenuvõtmisvõime ammendub, laenulehitus lõpeb, kinnisvaramull kukub kokku ning SKP numbriteks kirjutatakse isegi Statistikaameti poolt -16%. Maailma-analoogid ütlevad, et sellise majanduskatastroofi reaalseks väljundiks on tööpuudus üle 25%i, palgataseme langus üle kahe korra, kinnisvarahindade langus 5 korda, elanikkonna maksujõuetus ning laenulehitatud eluasemete müük võõrriikide kodanikele laenude katteks. Eestit ootab ees ajaloo suurim katastroof, mis lõpeb pöördumatu territooriumi kaotusega, eestlaste muutumisega omandita pärismaalaseks, sest mahamüüdud riiki ei ole võimalik tagasi osta. Nii juhtub kui uus riigikogu koosseis ei muuda majanduspoliitikat. Isegi seda tehes pole majanduskollaps enam välditav, kuid seadusandliku sekkumise kaudu saab seda pehmendada ja tõenäoliselt jätta alles eesti rahva riiklusvõime.

Jäänud on ainult üks väljapääs – Eesti Iseseisvuspartei. Loogiline on küsimus, kus on meie jõud, 10 000 liiget ja mitmekümne miljoniline erakonna aastaeelarve? Aga meie jõud just selles seisnebki, et meil pole nii palju ei ühte ega teist. Kümnetuhandelised erakonnad on oma magusate valedega endasse imenud kogu tuulenuusutajate armee. Järele on jäänud vaid meelekindlad, vabad, uhked, missioonitundelised inimesed oma parimas relvastuses, milleks on vastutustunne ja kibe tõde. Kuhu on meid viinud magus vale, see sai eespool juba kirja pandud.

Kas Eesti Iseseisvusparteil on alternatiivne lahend? Jah on ja see algab igavikulise tõega – sümptoomide ravimisega haigust ei ravi. Me ütleme välja haiguse nime: selleks on Rahvusvahelise Valuutafondi poolt 1992-95 pealesurutud nelja käsu majandus: kõik privatiseerida, kõik liberaliseerida, hoida eelarve tasakaalus, riigi roll viia miinimumini. See on arenenud tööstusriikide uuskoloniseerimispoliitika nõrgemates riikides.

Radikaalsed majandusreformid on vältimatud: tuleb üle minna protektsionistlikule majanduspoliitikale, taastada rahvuslik pangandus, rahvuslikust majandusest teha kuningas, võõrkapitalist selle sulane. Rahvusliku majnduse surnust elluäratamise kaudu viia Eesti E Liidust välja. Lahendi kirjutab täies ulatuses lahti raamat „Eesti & geopoliitika“, Tallinn 2002. Kõik algab seadusandluset, kõike saab alustada vaid riigikogust. iseseisvusrahvuslaste kindel roll riigikogus on ellujäämise ainus reaalne alus.

Lõpetuseks kujundlikult. Titanic, Eesti riik, liigub oma võlgutarbimisuimas, võimukandjate magusa valega lohakaks muudetud reisijatega pardal. Oodatakse lootusrikkalt Oma Sadamat, veendunult selles, et Titanic on uppumatu. Titanic aga liigub tippvaletajate poolt kindlalt juhituna vääramatult Oma Jäämäe suunas. Kui kuulete või näete sõnumeid: „UUESTI ISESEISVAKS, VAESUSEST VÄLJA!“, „RAHVUSLIK MAJANDUS KUNINGAKS!“ „PÄÄSTA EESTI TULEVIK, TULE VALIMA!“ siis teadke, et need oleme meie, Eesti Iseseisvuspartei, iseseisvusrahvuslased. Me oleme mastikorvis.

Vello Leito, EIP esimees; ilmus Maalehes 25.01.2007

949 total views, no views today

Vello Leito: Iseseisvusrahvuslased contra eurorahvuslased

Iseseisvusrahvuslased contra eurorahvuslased
Vello Leito artiklid rahvuslusest, 2006

EIP ÜHISNIMEKIRJAST

Eesti Iseseisvuspartei on ainuke rahvuslaste erakond Eestis. See tuleneb ühemõtteliselt nii meie enese nišimääritlusest, programmilistest dokumentidest kui praktilisest poliitilisest tegevusest. Seega, mis on nišimääritlus?

Ülemaailmselt on üldkasutusel poliitiliste parteide ühtne määritlus politoloogilises ruumis kolme telje järgi: riskitelje, sotsiaaltelje ja ökoloogilise telje järgi. Lõptulemusena asetubki iga erakond täpset vaid temale omasesse politoloogilisse ruumipunkti. Igal teljel on viis püsipunkti: vasakäärmus, vasaktsentrism, tsentrism, paremtsentrism ning paremäärmus. Riikluse ja rahvusega seonduv asub riskiteljel. Tsentrist paremale jäävaid poliitilisi jõude nimetatakse konservatiivseteks, vasakpoolseid liberaalseteks. See tähendab seda, et parempoolsed ehk konservatiivsed jõud on kalduvad olukorra jäädvustamisele, ettevaatlikkusele, vasakpoolsed aga on altid muutustele kuni kommunismini välja.

Nii on üldteoreetiliselt, elus kasutatakse tavaliselt aga käibeväljendeid. Paremäärmuslasi nimetatakse marurahvuslasteks ehk rahvusradikaalideks, paremtsentriste nimetatakse rahvuslasteks, tsentristid on tsentristid, vaskakpoolsed tsentristid on etnosistid, vasakpoolsed äärmuslased internatsionalistid-kommunistid. Nende lühiiseloomustamiseks võib öelda, et rahvusradikaalid kaitsevad oma kodumaa ja rahvusriigi etnilist täispuhtust, seetõttu nimetatakse neid vahel ka rassistideks. Paremtsentristid kaitsevad kompromissitult rahvusriiki kuid on nõus määritlema immigratsioonikvoote, väldivad rassismi ja etniliste gruppide vahelist viha. Vasakäärmust pole mõtet iseloomustada, sest sõnad internatsionalist ja kommunist ütlevad ise kõik ära. Huvipakkuvamad on vasaktsentristid. Need on inimesed, kes on nõus loobuma rahvusriigist, on nõus liituma föderatsioonidega kaitsevad oma etnose huve ja säilimist föderatsiooni sees. Ent kõige huvitavamad on siiski tsentristid, sobivaim iseloomustus neile on ehk ‘tuulenuusutajad’, sest kasutavad nad ära loosungeid ja ühiskonna eelistusi nii parem- kui vasaktsentrismist, vastavalt olukorrale. Seepärast püüavadki suured parteid hoida võimalikult tsentrisse, et vasakule ja paremale manööverdades hõivata võimalikult suur osa kogu poliitilisest skaalast.

Keda tunnistab EIP ühisnimekirja kõlbulikuks? Vastus on ilmne juba esimest lausest – üksnes rahvuslasi, ehk paremtsentriste riskiskaalalt, inimesi kelle jaoks ei ole iseseivale rahvusriigile alternatiivi. Väga lihtne, ning ei mingeid ebamääraseid ‘rahvuslikke huvisid’ vaid riiklusvõimelise põlisrahva võõrandamatu õigus oma riigile, kus tema on riigi kõrgeim võim. Ja punkt! Seejuures ei tähenda see siiski seda, et kui parajasti rahvusriik on okupeeritud – nagu praegu, et siis rahvuslasi polegi; ka rahvusriigi taotleja/okupatsiooni vastu seisev inimene on rahvuslane. Ning just see kategooria on hetkel oluline määritleda täpsemalt, kes on kes praeguses okupatsiooni-olukorras. See on edasise analüütilise töö objekt kuid juba ette võib öelda, et ka taolise määritluse täiendava täpsustuse saab anda väga väheste üldistavate punktide kaudu.

Ent kes on praegused riikoguparteid ja nende liikmed? Väga lihtne, kõik nad on vasaktsentristlikud, ehk etnosistlikud parteid, sest neile sobib suurepäraselt EL kui liitriik, valijate petmiseks kasutatakse aga tühivulisevat retoorikat rahvuslike huvide kaitsest, rahvuslikkuse ainuomandamisest, jms poliitilist ajupesu. Peaks olema ilmne, et Isamaliidu liikmetel EIP ühisnimekirja asja pole, nii nagu pole ka teisatel riigikoguparteide liikmetel.

Demos Kratos lubab lähiajal Eestisse uut erakonda – kommunismivastast. Politoloogiliselt ei määritle see aga midagi kuid viitab uusrespublikaanliku algatuse olemasolule, mis eredam isegi eelkäiast: „Demos Kratos on läbinisti uus ja absoluutselt puhas aktsioon Eesti maastikul, …“. Kuna raha pidavat tulema USAst, siis imporditava demokraatia iseloomuks kujuneb: kõige tõelisem demokraatia! Iseseisvusest ja rahvusriigist pole ei Demos Kratos ega Eesti Rahvuslik Liikumine rääkinud sõnakestki. Halb enne.

Vello Leito, EIP esimees, 20 juuni 2006

ERL on Eesti iseseisvusvastane eriprojekt

ERL on iseseisvusvastane eriprojekt

ERL on avaldanud enesemääratluse ja see näeb välja nii: “Eesti Rahvuslik Liikumine on kodani­kualgatus, mis liidab eestluse eest seisvaid inimesi, et üheskoos anda oma panus ning seista kodaniku­ühiskonna ja rahvusriigi eest.” Kuna nõuet Euroopa Liidust väljaastumiseks pole esitatud, siis saab kõike öeldut käsitleda ainuüksi Eesti kui EL liikmesriigi kontekstis. Seetõttu ERL märksõnadeks kujuneb: seista Euroopa Liidu kodanikuühiskonna eest,seista rahvusriigi eest Euroopa Liidu sees.  0Sunnib muigama, need on ju needsamad, mis Isamaaliidul kuni käimasoleva uue niši otsingute alguseni, st et ERL on endise Isamaaliidu ideoloogiline kloon.

Juba ERL loomise algetapil prognoosisin, et ERL ainsaks tegelikuks funktsiooniks on Isamaaliidust vabaksjääva nišiosa täitmine nii, et seda ei saaks endale üle võtta Eesti Iseseisvuspartei. Ja vabaks jääb ISML “rahvuslikkusega” äralollitatud elektoraat, need, kes pole tänini aru saanud, et ISML 1992-95 läbiviidud reformid on pannud Eesti riigi ja rahva noolsirgele hävingukursile, et suurim riigireetur pole keegi muu kui Isamaaliit. ERL puhul on tegemist täpselt väljatöötatud eriprojektiga. Kindlasti ei pannud seda kokku ISML juhtkond, Lääne okupatsiooni endise lipulaeva navigeerimisega tegelesid siis ja tegelevad ka praegu välisjõud, need kelle jaoks oleks ka tegelikult iseseisev Eesti 19 aastat kestnud sihikindla töö raiskuminek.

Projekt ERL alustas kirjaga oma lipul: ‘rahvuslik’, jätkas ‘rahvuslastega’ ning jõudis oma enesemääratlus-täpsustustes ‘eesti rahvuslasteni’ välja. Alustas riikliku staatuse määratlemise eiramisest kuid jõudis lõpuks selleni, et Eesti on ‘rahvusriik’ EL sees. Seaduspärane asjade käik. Mitu korda tuli enesemääratlust muuta, et EIP teed sulgeda. ?ksnes iseseisvuse küsimuses tõusis tee ka nende ees püsti, mispeale Mait Raun imestas: “Ma ei saa aru, miks … ERL … ja mis nad veel on ei suuda selgelt välja öelda, et Eesti peab olema iseseisev riik. Ja et praegu on Toompeal kohalik võim, mis allub välismaistele ülemustele.” Kui ei saa välja öelda, siis tähendab, et selleks on olemas kindel põhjus: hunt ei saa lambanahka seljast võtta kui midagi lambale kahjulikku ees seisab. Ja ees seisab.

Vastupidi ERL väidetele pole iseseisvus erinevalt tõlgendatav vaid on aritkmeetilise täpsusega paika­pandud juba enne meid. 2003.a. euroreferendumi eel pöördus EIP õiguskantsleri poole nõudmisega esita­da riigi, liitriigi ja rahvusvahelise lepingu definitsioon. Selgus, et Eestil on olemas legaaldefinitsioon vaid rahvusvahelise lepingu osas ja see langeb täpselt kokku rahvusvahelise õiguse definitsiooniga. Riigi ja liitriigi legaaldefinitsioone ei saanudki olla, sest siis oleks kõigile olnud selge, mis asi see Euroopa Liit on.

Aga kui legaaldefinitsiooni pole, siis saab aluseks olla vaid rahvusvaheline õigus, mille järgi liitriigi (=riik) määravad üheselt ära vaid neli põhitunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, ülimuslik keskne täitevvõim ja ülimuslik keskne seadusandlik võim millel on kompetentsi kompetents (oma ülimuslikkuse laiendamise õigus).

Kõik tunnused on EL puhul täpselt täidetud alates Maastrichti lepingu sõlmimisest. Euroopa õiguse ülimuslikkus oli algselt sätestatud põhiliselt majanduse valdkonnas kuid järgmiste liidulepingute (Amsterdami ja Nizza liidulepingud) käigus iga kord laiendati Euroopa õiguse ülimuslikkust umbes 40le uuele valdkonnale, nii et praegu on selle toimealast väljaspool alla kümne valdkonna. Euroopa õiguse ülimuslikkuse laiendamine, teiste sõnadega siis oma kompetentsi kompetentsi kasutamine on aga praegu protseduuriliselt väga tülikas ja aeganõudev, seepärast püütaksegi kasutusele võtta ELiidu põhiseadus; maksku, mis maksab.

Niisiis riiklikul iseseisvusel pole erinevaid tõlgendusi. Kui kasvõi üks neljast põhitingimusest pole täidetud, ei ole tegemist iseseisva riigiga. Eesti puhul on kaks tingimust täitmata, seega pole Eesti iseseisev riik vaid on liitriigi liikmesriik. Sellest hoolimata ERL kirjutab oma enesemääratluses et ERL seisab rahvusriigi eest ehkki juba definitsioonijärgselt saab rahvusriik olla vaid iseseisev riik väjaspool liitriigi koosseisu. Pole huvituseta, et liitsõnas rahvusriik osa ‘rahvus’ märgib juba ära, kes on kõrgeim võim riigis. Seepärast ongi ERL üheselt määratletav eurorahvuslaste liikumisena. Politoloogiliselt veelgi täpsemalt: ERL on etnosistlik, vasaktsentristlik liikumine, nii nagu see sai kirja pandud minu poolt juba varem (vt SI-195).

Mida on ERL kui EIP vastane eriprojekt juba suutnud korda saata EIP kahjuks? ?sna paljugi: on suutnud muuta kasutamiskõlbmatuks mõiste ‘rahvuslane’, on suutnud alles jätta politoloogilisse ruumi senise demagoogia superässa, sõna ‘rahvuslik’, tunnistab ainuüksi idaokupatsiooni olemasolu, täielikult eirab lääneokupatsiooni olemasolu, on suutnud hoida üldsuse tähelepanu eemale kõikidest sisulistest küsimustest, NB! on suutnud hoida üldsuse tähelepanu kõrvale ka faktist, et Eesti riigi täielik majanduspankrott pole enam kaugemal kui 3 aastat (Eestis tegutsevate välismaiste kommertspankade hinnangul 1-2 aasta kaugusel), et „majandusedu” oli vaid riigi vara müügi, ettevõtete müügi ning eraisikute ülikiirest ja seejuures kiirenevast laenukoormuse kasvust tehtud õletuli, mis kohe kustub ja järgneb rahva agoonia, võlgu ehitatud eluasemete kaotus, tööpuuduse tõus prognoositavalt üle 30% (mehhikos 1994 tõusis analoogilises olukorras üle 50%).

Kuid pole saavutanud oma põhieesmärke:
sõnade iseseisvus/iseseisvuslane diskrediteerimist,
iseseisvuslaste ja nende ühenduste koostöö kahjustamist,
EIP elektoraadipüüdja erakonna loomist (näiteks Eesti Rahvuslaste Erakonna nime all),
infiltreeruda EIP ridadesse, ellu viia kavandatud EIP ülevõtmine.

SI portaali materjalid annavad hea ülevaate etnosistide liidrite asukohast poliitilises kolme­mõõt­melises ruumis kuid ei reeda ERL liikmete meelsust. Nemad kas lihtsalt ei võta sõna või on ERL juht­kond suutnud nende väljundi sulgeda. Seepärast lõpetuseks sõnum ERL lihtliikmetele. Jõudke selgusele mida te soovite. Kas soovite ERL ideoloogia eestkõnelejate poolt pakutavat uut, sedapuhku kollast värvi ühiskodu “minu kodu on Euroopa Liit”, st Euroopa liitriigi liikme staatust, kus on üleeuroopalik ühtne kodaniku­ühiskond, Riigikogul haldusõigus Eesti territooriumil, aga eesti rahvas riiklusvõimetu “pärismaalasest” odav ori oma kodumaal – siis minge nendega. Kui soovite aga iseseisvat Eesti riiki, kus peremees, ehk kõrgeima võimu kandja on eesti rahvas, Riigikogu ja eesti õigus ülimuslikud, mis muuhulgas võimaldaks peatselt algava uue immigratsiooniplahvatuse-uusassimilatsiooni tõkestamise, rahvusliku majanduse koomast üles äratamise, keskmist elatustaset tõsta, jne – siis tulge meiega.

EIP niši võib täiendavalt iseloomustada veel ka niimoodi, et sinna kuuluvad need, kes teavad ja tunnistavad, et 1986.a. ELiidus käivitatud ühiskodu programmi jätk on 1987 a. Venemaal käivitatud ‘evropa, naš obštši dom’, et Venemaa ja ELiit on üks, nende eesmärgiks on impeeriumi loomine ookeanist ookeanini, et eesmärgiks on ka Eesti poliitiline destabiliseerimine, majanduse pankrotti viimine, et sedakaudu pöördumatult üle võtta Eesti territoorium, eesti rahvus assimileerida. Need, kes on aru saanud, et Eesti riiki ja rahvast on võimalik päästa vaid väljaspool “ühiskodu”, selle sees Eesti vääramatult assimileeritakse Venemaa poolt (vt EIP 7. augusti deklaratsdioon). Nii Venemaa kui Euroopa Liit on huvitatud Eesti riikluse hävitamisest, rahva muutmisest riiklusvõimetuks, sest ainult siis saavad nad Balti basseini kaalukaima geopoliitilise piirkonna täisperemeesteks. Kõige peale jääb aga ikkagi Venemaa, tal juba omad ees. Pealegi aitavad ERL-laadsed etnosistid Venemaale väravaid avada, et see majanduse ja EL kaudu kiiresti kohale jõuaks. Seepärast, ERL liige, kui sa ei soovi riigi ja rahva mõrvamisele kaasa aidata, siis ühine EIPga, ainukese poliitilise jõuga, mis püüab riiki ja rahvast päästa.

Lõpetuseks. Kas EIP võiks istuda ümarlauda ERLga? Muidugi võiks, kui vaid teaks vastust küsimusele, milleks? ERL “rahvuslusel” pole rohkem ühist eesti rahvuslusega kui on lambal lambanahaga hundi seljas. Küll aga on tark teha eesti isesivuse eest seisvate ühenduste ümarlaud. Ja see saab ka tehtud.

Vello Leito, EIP esimees, 21. august 2006

Iseseisvuslased versus euroautonomistid – Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL

Miks reaalteadused on tulemuslikumad kui ühiskonnaga seotud teadused? Mõistagi sellepärast, et uurimisobjektid on erinevad. Füüsiline maailm on hõlpsasti süstematiseeritav, defineeritav, modelleeritav, jne, ühiskonnaga seonduv aga väga vaevaliselt. Eks seepärast ole ka politoloogias pidevalt „halb nähtavus“, kuigi midagi on ju tehtud sealgi; näiteks on loodud käsitlus kolmedimensioonilisest poliitilisest ruumist.

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL, vt www.rahvuslikliikumine.ee) on poliitiline liikumine. See on lihtviisiliselt ära öeldud ERL põhikirjas, liikumise alusdokumendis, kus poliitiline eesmärgistus on kirjas niimoodi (eksitav verbaalne vaht on kõrvaldatud): 1.2. Eesti Rahvuslik Liikumine on vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks on teha panus võimu elluviimiseks ning huvide teostamiseks kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus. „Võimu elluviimine“ ja „huvide teostamine kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus“ kuulub Erakonnaseaduse §1 alusel ainult poliitiliste parteide/ühenduste kompetentsi, apoliitilised ühendused seal võimu ei teosta. Seetõttu tuleb ERL tingimata lahti rääkida just poliitilises 3D ruumis.

Olukord Eesti poliitikas on selline, et nii Isamaaliit kui selle poliitiline kloon Eesti Rahvuslik Liikumine on avalikult end määratlenud euroautonomistideks. Kui seni toetus see väide vaid asjaolule, et ERL pole kuskil ilmutanud nõudmist Euroopa Liidust välja astuda, siis nüüd on ERL minu suureks üllatuseks selle selgelt ka kirja pannud. Tsiteerin: „ERL näeb Eestit lahutamatu autonoomse Euroopa Liidu liikmesriigina. Ainult nii on võimalik säilitada eesti keel ja kultuur. Seepärast ka tervitame 22. hommikul riigikogulasi, kes 9. mail hääletasid konstitutsiooni poolt, tänu millele oleme nüüd autonoomne Euroopa Liidu liikmesriik ning kutsume kõiki seda koos meiega tegema!“ (http//www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=13658597; kommentaar nr 198, ERL). Ometi nimetavad nad endid nii kõnes kui kirjas rahvuslasteks. See on lubamatu, neid kahte asja aga ei saa kuidagi ühitada, tegemist on otsese valega. Siinkohal pean isegi otstarbekaks meelde tuletada, et NSVLi algusaastate ameeriklasest suur sõber Armand Hammer on ajalukku läinud sellise lausega: „Tõerääkijatel pole tulevikku, tulevikku ehitatakse ainult valedele.“ Milline on aga tulevik kui see ainult valedele üles ehitada, selle verivärvikas esilinastus algas juba AH eluajal.

Rahvuslusest saab tõsisel meelel rääkida üksnes politoloogilises käsitluses, nii nagu rahvuslust mõistetakse ja defineeritakse ka mujal maailmas. Ainult nii on võimalik teema lahti rääkida ühemõtteliselt paikapanevalt; sealjuures saab seda teha isegi ERL suhtes. Nagu ma juba kirjelda­sin (meie koduleheküljel: „EIP ühisnimekirjast,“ 20.06.2006) asub rahvuslus politoloogilises kolmemõõt­melises ruumis x teljel, mil nimeks riskitelg. Astendusi on viis, rahvuslased paiknevad paremtsentristlikus nišis, etnos’istid vasaktsentristlikus nišis. Ei mingit ebaselgust. Poliitilise ühenduse või poliitiku asukoha riskiteljel määrab ainult see, kuidas nad suhtestavad end riikluse küsimusega.

ui eesmärgiks on seatud rahvusele või rahvale iseseisev riik, st siis sellele rahvusele(rahvale) riigirahvuse staatust, sellisel juhul on meie ees rahvuslased. Kui aga poliitiliseks eesmärgiks on seatud rahvuse või rahva huvide kaitse riigi sees, nõudmata neile riigirahvuse staatust, siis on tegemist etnos’is­tidega. Näiteks eesti rahvas ei ole Euroopa Liidu nimelises liitriigis riigirahvas, sest selleks on Euroopa rahvas (kõik need, kel on EL kodakondsus), seepärast kõik need, kes kaitsevad eesti rahva huve EL sees nõudmata uut iseseisvumist (väljaastumist), ei ole mitte rahvuslased vaid on etnos’istid – eestlaste kui ühe etnilise terviku eestvõitlejad EL sees. Nagu Isamaaliit ja ERL seda on.

Kui ei meeldi nimetus etnos’ist võib kasutada nimetust etnoist, rahvus­autonomist või lihtsalt autonomist aga mitte rahvuslane, sest see on definitsioonijärgselt juba n.-ö kinni pandud rahvusriiklastele ehk rahvuslastele. Eesti puhul saab öelda ka nii, et ainult iseseisvuslased võivad endid nimetada (eesti) rahvuslasteks, seetõttu EIP kasutab suurema täpsuse huvides iseenda suhtes ka määratlust: (eesti) iseseisvusrahvuslased.

Oma 06.09.2006 pressiteates ERL kirjutab: „Rahvuslased kutsusid Ansipi oma meeleavaldusele.“ Endi rahvuslasteks nimetamine on teadlik viga. Aga kui ERL seda sõna ilmtingimata kasutada soovib, siis on olemas niisugune võimalus – nimetada endid eurorahvuslasteks, sest ELi kui liitriigi kodakondsusele rajatud riigis on euroopa rahva patrioodi nimi eurorahvuslane. Eesti rahvusluse ja rahvuslastega aga neil ja ERL-il mingit pistmist pole, sest Euroopa Liit on Eestit okupeeriv riik.

Lähtudes armandhammerlikust meetodist saavad Isamaaliit ja ERL nimetada autonomiste muidugi kuidas soovivad, sest kahjuks pole „demokraatlikus“ poliitikas valetamine üldjuhul karistatav. Definitiivses tähenduses aga kaksipidi mõistmine võimalik ei ole. Seega valitseb Eesti poliitilises ruumis seis: iseseisvuslased versus euroautonomistid ehk Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL.

Need kaks, rahvuslane ja etnos’ist käivad lahus niikaua kuni planeet Maad pole täitnud üksainus rahvus või rahvas. Kui nii oleks, siis oleks Maa peal kommunism, sest kommunismi vundamendiks ongi just rahvuste ühtesulatamine, nii et oleks ühtne mass ja selle ülemaailmne juht. Huvitav oli lugeda kuidas kommunismi defineeriti 40 aastat tagasi: „Kommunismi arenemise teatud astmel surevad täielikult välja poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia, kujunevad ühtsed, üldtunnustatud kommunistliku ühiselu reeglid, milledest kinnipidamine muutub kõigi inimeste vajaduseks ja harjumuseks, täielikult sureb välja riik, ammendab oma ajaloolise missiooni ka partei, toimub rahvuste üha suurem igakülgne lähenemine, kuni kaovad täielikult igasugused erinevused nende vahel,“ Filosoofia leksikon, Tallinn 1965, lk 381. Eesti Iseseisvuspartei rahvuste kokkusulatamisega ei tegele. Erakonna ametlikud tunnuslaused on: „Eesti uuesti iseseisvaks!“ „Rahvuslik majandus kuningaks!“.

Vello Leito, EIP esimees, 07. sept 2006

Vahekokkuvõte: ühisnimekiri, rahvuslased

22. sept Tiit Madisssoni poolt organiseeritud meeleavaldus sai üsna tagasihoidliku tunnustuse osaliseks. Teades seda kui raske on meeleavaldusele kokku saada kasvõi 200 inimest, oleks mina arust võinud tunnustust rohkem olla. Samas panen ma pahaks tema väidet, et “ ERL vähemalt midagi teeb ja korraldab, teised ainult targutavad internetis.” EIP korraldas meeleavalduse 24. veebruaril ja 09. mail, (mõlemas osales umbes samapalju inimesi kui Madissoni omas) ning plaanis on veel üks meelevaldus sellel aastal. Nii on lood tegelikult. Miks aga EIP üritused ei leidnud võrdväärset meediakajastust? Sest Madisson ja ERL ei kujuta võimudele, riigikogule ja välisagrentuuridele mingit ohtu, EIP aga küll. Seepärast ongi EIP-le rakendatud maksimaalselt võimalik meediablokaad, sealjuures minule isiklikult. Näiteks osalesin saatesarja Unetus viimases saate 01.06. ja sain kahel korral sõna, a’ 1-1,5 min, aga viimane kui sõna oli välja lõigatud.

Kuid Madissoni meeleavaldus andis kõrvaltulemina ootamatult kaks väga olulist sõnumit. ?hele juba viitas Mait Raun: “Siit võib teha oletuse, et ERL ei ole enam soodusnimekirjas nagu aprillis-mais. Või isegi, et alates 22. sept ei ole teda võimude ja agentuuride meelest sellisel kujul enam vaja.” Väga õige, EIP rööbastelt mahalaskmine ebaõnnestus, vastupidi, EIP ja SI lasid rööbastelt maha hoopis ERL-i.

Ent see pole peamine sõnum. Nagu lühike ja tihe vihmasadu lööb õhu puhtaks, nii lõi poliitilise õhu rahvusluse nišis puhtaks Madissoni üritusega kaasnenud väitlus SI portaalis. Sealt on pärit ka kõik käesolevas kirjutises toodud tsitaadid

Selgub, et on saavutatud üksmeel selles osas, et rahva eest südant valutavaid suundumusi on kolm, Eesti riigi eest võitlejate suundumusi aga üksnes kaks. Ahti Mänd: “Pole mõtet rääkida rahvuslaste ühisnimekirjast, kui rahvuslased on jämedalt võtte diametraalselt kolmes erinevas leeris: Eesti Vabariigi taastamise toetajad, Eesti “riigi” loodava Euroopa Liidu föderaalriigi osana toetajaskond ja Euroopa liidust lahkulööva uue Eesti riigi toetajaskond…”. Keegi pole sellisele jagamistehtele vastu vaielnud.

Kolme suundumuse ühisnimekirjast pole tõesti võimalik rääkida ja pole võimalik nõustuda ka Mait Rauna väitega, et: “Rahvuslastel on algusest peale olnud kaks valikut: ühisnimekiri või valimiste boikott.” ?hisnimekiri ei ole võimalik ühelt poolt seepärast, et EIP ühisnimekirjades ei osale. Ning teiselt poolt seepärast, et teine suundumus pole ju rahvuslased, vaid on, nagu korduvalt kirjutanud olen, eurorahvuslased-autonomistid. Teisisõnu, nad on EL ja Venemaa baasil loodava Eurussia impeeriumi käsilased. Mistõttu tuleb kahjuks Mait Rauna väide: “Kuna tegelikkuses on rahvuslikku liikumist väga tarvis, …” lihtviisiliselt lahterdada Eurussia impeeriumi teadvustama promoks. Boikoteerimise mõte ei ole minu silmis aga väärt ainsatki rida.

Pean õigeks Ahti Männi sõnu: “Ainus reaalne võimalus on koonduda, teha järjepanu mitu aastat tööd…”. Veelkordseks täpsustades, et koonduda saavad vaid esimene ja kolmas suundumus, jääb kurvastama Männi poolt kordasaadetud hooletu ülekõndimine ühest faktist. Ta räägib koondumise vajalikkusest jättes aga tähelepanu alt täiesti välja selle, et eesti iseseisvusrahvuslased koondusid juba 1999 aastal EIP ridadesse ja sellest alates on teinud iga päev täpselt eesmärgistatud süsteemset tööd mainitud eesmärgi nimel. Kui näib vaid õnneliku juhusena see, et EIP on olemas ja valmis minema valimistele, sel ajal kui kõrvalt on kadunud kõik ligi kümme riigikoguvälist parteid, siis see vaid näib nii.

Henn Põlluaas: “Vaevalt, et ühisnimekiri Iseseisvuspartei egiidi all, tänu Vello Leito rahvuslaste pihta korduvalt sooritatud põhjuseta rünnakute ja rahvuslaste-iseseisvuslaste vahelise jäiga ja kunstliku seina püstitamise taustal, võimalik on.” ?hisnimekirja ei tulegi, EIP tugevdab oma ridu liituda soovijatega ja võtab oma valimisnimekirja neid sõltumatuid iseseisvuslasi, kes tunnistavad meie programmilisi põhimõtteid (vt SI-175). Vello Leito ei ründa kedagi põhjuseta vaid selgitab olukorda, et kõik saaksid aru, et tõepoolest ehitatakse Eurussia impeeriumi (mida nõrganärvilised tavatsevad nimetada Euroopa ühiskoduks) ja mõistaksid, kes sellele kaasa aitava. Ma ei ehita kunstlikku seina, ma püstitan endastmõistetavat kaitsevalli uusokupantide-assimileerijate teele, nende käsilaste teele, trooja hobuste teele. Ma püüan selgeks teha, et nõrgem peab alati end kaitsma selliselt, et ehitab linnuse – iseseisva riigi – ja eirab raudrüütlite sireenlikke hüüdeid: ärge olge argpüksid, tulge lagedale (ELiitu) võidelge nagu mees mehega! Samasugust hüüdu kuuleme kõiges: võtke normaalsena uusimmigratsiooni, rahvuste segamist, homopromo, jne. Aga see kõik ongi uuskommunism. Viimase põhiideeks ju ongi rahvuste kokkusulatamine, maailmariigi loomine mille tipus vaid üks Juht istuda saaks.

Tiit Madisson: “Tundub, et ka järgmistel valimistel tuleb meil valida sittade ja veel sitemate vahel, sest rahvuslased ei ole suutelised mingit nimekirja kokku panema.” Loodame, et need nn rahvuslased tõesti ei suuda nimekirja kokku panna ja tekib ühiskonnas lihtne alternatiiv: kas hukkuda riigikogupartide uuskommunismi päikese kõrvetavate kiirte all, saada Eurussia pärismaalasteks, või hakata linnust uuesti üles ehitama eesti iseseisvusrahvuslaste ja EIP initsiatiivil, EIP lahendite kohaselt.

Vello Leito, EIP esimees, 02. okt 2006

3,967 total views, no views today